Juhtkiri: kõik need haigustele kaotatud aastad

Giovanni Boccaccio oli musta surma kaasaegne ning tema «Dekameroni» raamjutustuse kümme tegelast olid pagenud Firenzest katku eest ja rääkisid üksteisele paoaja möödasaatmiseks lugusid, mis lõbustavad meid veel kuus ja poolsada aastat hiljemgi.

Haigus, mille eest nad varju otsisid, oli aga kõike muud kui naljakas. Suri iga kolmas eurooplane ning erilise himuga röövis surm elusid linnamüüride vahel. Katku surnud ei ehitanud edasi kirikuid ega linnamüüre, ei otsinud taevasse vaadates endeid ega ilmaruumi seaduspärasid, ei kirjutanud luuletusi ega muusikat ega teinud enam ülepea midagi, millest selles ilmas kasu võiks olla.

Meie oma Tammsaare «Tões ja õiguses» tapab nakkushaigus hulganisti lapsi, ent kirjanik jätab otsesõnu ütlemata, mis rolli võis Kõrvenurgas haiguse levitamisel mängida peielaud haigetoa kõrval, ning räägib hoopis rikka hobuseparisniku ja ümberhulkuja mõtteist oma pattude kohta. Kui me sama 19. sajandi lõpu olustikus pööraksime pilgu taluperest moonakamajja, näeksime, kuis pead-jalad kõrvu olid laste ja raukade surm emade-isade palvete ning segaste mõtetega, keda nad elule eelistaksid, kui keegi peab võetud saama.

Piimapakiltki tuntud Louis Pasteuri (1822–1895) töödest ei piisanud selleks, et kõiki nakkushaigusi korrapealt võita. Küll aga andis teadmine, et vähemalt üht osa haigustest – nakkushaigusi – põhjustavad tillukesed elusolendid (ja mitte näiteks Kassiaru Jaska patud), kätte õige võtme inimkonda vaevanud hädadega tegelemiseks ja nendest ülesaamiseks.

Pastöriseerimine ehk toiduainete kuumutamine sellise temperatuurini, milles haigustekitajad ellu ei jää, tundub lihtne. Ka antibiootikume, mis tapavad haigust põhjustavad mikroorganismid, ent jätavad inimese ellu, saab süstida või sisse võtta. Nagu näeme maailma piirkondade võrdlusest, on nendegi vahendite kasutamiseks tarvis tõhusat ühiskonda.

Tervisehädad on kannatuseks inimestele, keda need tabavad, aga kokku liites tähendavad need nii koormat kui ka kaotusi ühiskonnale. See pole võistlus, kus võiks rahulduda tõdemusega, et meil Eestis pole malaariat.

Igal aastal kaotatav pool miljonit inimaastat on pigem ressurss, millest Eesti võiks vähemalt osa sihipärase tervisepoliitikaga tagasi võita. Mõnevõrra lihtsustatult on küsimus selles, kas investeerime miljardeid tagajärgedega tegelemiseks või miljoneid häda ärahoidmiseks.

Näiteks meie geenivaramu hakkab loodetavasti andma konkreetsetele inimestele eelhoiatusi päriliku soodumusega haiguste kohta ja inimesed saavad piisava ajavaruga abi otsida ja/või oma käitumist kohandada. Võrreldes Lääne-Euroopaga on meil aga selgelt ülemäärane alkoholist ja tubakast põhjustatud kahju ning see lausa nõuab poliitikutelt tegusid.