Veiko Õunpuu: ma ei tarbi kultuuri, ma elan selles

Veiko Õunpuu Foto: Mihkel Maripuu

Saaremaa on teatavasti see koht, kus «vöetakse mönuga» ja räägitakse asjadest nii, nagu need on. Ka filmirežissöör Veiko Õunpuu on pooleldi meretagune mees – veedab juba mitu aastat iga vaba hetke Saaremaal. Õige inimene, kelle käest aasta lõpus küsida, millises konditsioonis on eesti kultuur. 

Veiko, te olevat vaat et maameheks hakanud, istutegi rohkem seal oma Sõrve säärel ja kui mõni filmitegu parasjagu pooleli ei oleks, jääksitegi vist sinna. Kas sellepärast, et Rahuste külas on rahulik – infomüra ei kurdista?

Mind kisub maale vaikuse pärast, üksindusetunne aga ajab jälle linna. Nii ma pendeldan edasi-tagasi.

Niipalju kui ma tean, olevat Rahuste üks vana mereröövlite küla. Ja kusagil seal pidavat asuma ka Roukli tammik, kus elab ussikuningas.

Ma olen oma hoovis väga suurt nastikut näinud, küllap on kuninga sugulane. Ja leidub dokument eelmise sajandi alguses Rootsis Farö lähedal röövretkel osalenud Sõrve meestest, kellest noorim oli 11-aastane Nirrima (Nürima) Hindrek, kes oli arvatavasti pärit just sellest talust, milles mina end sisse olen seadnud – praegu kannab see nime Nürina.

Te olete Saaremaa poiss, seal sündinud, aga mitte Nürinal – kuidas te sinna üldse sattusite, kui küsida tohib?

Pärast «Sügisballi» menu tekkis tunne, et vajan mingit kohta, kuhu varju tõmbuda, ja hakkasin Saaremaal vana talu otsima. Käisin ka Nürinat vaatamas, aga see toimus hilissügisel ja umbekasvanud hoov ja lagunev maja jätsid troostitu mulje. Ainult maja erakordselt suur ja avar köök tundus vägev ja kuna juhtumisi kirjutasin sel ajal «Püha Tõnu kiusamise» stsenaariumit, siis jätsin paiga meelde.

Kevadel käisime Mardiga (Mart Taniel, Õunpuu ihuoperaator – TT) kohta vaatamas ja otsustasime, et filmime seal köögis peategelase isa peiede stseeni. Võtteid tehes rääkisin omanikuga, et tahaks vist maja ära osta. Suvel rentisin ­Kaavi külas, poolsaare teisel küljel paariks päevaks sauna ja kirjutasin stsenaariumit ümber. Igavusest mõtlesin Nürinal käia ja nii kui hoovi sattusin, jooksin ummisjalu notari juurde.

See oli lihtsalt vapustav, mis seal toimus, mis valgus, lõhnad, helid. Nüüd olen juba neljandat aastat enam-vähem kogu vaba aja Rahustes, harjutan kätt haamrit hoidma ja õnnitlen ennast iga päev ostu puhul.

Milline meie eesti kultuuri tervis sealt mere tagant siis paistab?

Kultuur kui kogu mittegeneetiliselt päranduv informatsioon on sedavõrd mahukas ja keeruline nähtus, et mina küll ei julge tervikuna ega ka detailides selle tervise koha pealt sõna võtta. Küll võin seda öelda, et mind isiklikult huvitab peamiselt üsna väike osa kogu eksisteerivast kultuurist. Täpsemalt kunst või õigemini ainult see osa kunstist, mida lugupeetud kunstiteoreetik Anders Härm nimetab idiosünkraatiliseks. See on subjektiivne, indiviidi isiklikust huvist ja vajadustest lähtuv lähenemine maailmale. Isiklik mäng, kui soovite.

Tooge mõni hea näide, palun!

Väga hea näide on Leos Caraxi film «Holy Motors» või Rainer Sarneti teatrilavastus «Lillede keel». Selline on ka originaalne ja isiklikust kogemusest lähtuv maalikunst, nagu seda viljelevad näiteks Leonhard Lapin või Laurentsius või Mäetamm või Ole või kes iganes. See on kunst, mida ei saa teise inimese loominguga segi ajada.

Kas teil sellist tunnet ei ole, et kultuuri tehakse meil ehk juba liiga palju – ses mõttes, et aina avatakse, avaldatakse, esietendatakse...? Et sahtlisse ei jäeta enam midagi, kahjuks? Või vastupidi, õnneks?

Mul ei ole mingit tunnet selle suhtes, kas paraadkultuuri ja mingit suvalist konjunktuurset jama, sh  sotsiaalseid valupunkte käibetõe tasandil «lahkavaid» teoseid tehakse palju või vähe – see lihtsalt ei huvita mind. Ma pean küll ütlema, et mulle ei meeldi, kui näiteks avalikus ruumis eksponeeritavate skulptuuride osas ei eksisteeri elementaarset kvaliteedikontrolli. Tallinn näeb välja nagu mingi masendav kolgas oma klaasist natsipeenise ja jalaga p... saanud korstnapühkijaga. Mida inimesed majade sisemuses teevad, on põhimõtteliselt nende eneste asi (kui nad just lapsi ei peksa) ja jäägu nende südametunnistusele.

Kuidas ikkagi kogu selle kultuurilise müra või suisa risu seest just need õiged asjad üles leida – mis nõu te inimestele annaksite?

Ma soovitan katse-eksituse meetodit, aga ma ei saa kõigi eest rääkida. Eks inimesi on erinevaid, mõnele meeldib džiibiga suvelavastusele sõita, mõnele sõjaväeorkestris trummi põristada ja mõnele jälle endale nõelu küüne alla ajada. Isikliku meeldimise kaudu tuleb läheneda kunstile nii tegemise kui vastuvõtmise puhul. Nagu ma juba ütlesin, on iga inimese enda südametunnistuse asi, mida ta oma eluga teeb.

Ühes tänavuse Köler Prize’i laureaadi Flo Kasearu vaimustavalt heas videos, mis kannab pealkirja «Loov Eesti», pakendatakse tootmisliinil roosasse sitsi-satsi tühje purke. Jagate te selles väljenduvat irooniat?

Mõiste «Eesti» on minu arvates tähendusest täiesti tühjaks valgunud ja seepärast jagan seda irooniat meelsasti. Me oleme nii lollid, et isegi Ülemiste järve vett müüvad meile prantslased kenakese vaheltkasuga. Mis asi see «Eesti» üldse on peale ühe enam-vähem täpse, aga siiski üldise kohamäärangu? Ma kardan, et see päris «oma», miski ürgne meis, hõim ja maailmataju, et see on kaduma läinud, jättes järele armetu kesta – rahvusluse –, või mis veel hullem, trikolooriga külmkapimagnetid ja mõne väiksemat sorti paraadi.

Kas selline seltsimees nagu Aadu Kägu võiks sobida samasse ritta?

Kahjuks küll. Partokraatia lammutamise kaudu muutuks elu siin maal kahtlemata paremaks. Riigikogulasel lasub moraalne kohustus hääletada südametunnistuse ja valijale antud lubaduste, mitte parteipoliitika järgi. Hetkel on tunne, et nii meie seadusloomet, välis- kui sisepoliitikat juhivad mingid majanduslikud huvid, aga millised täpselt, sellest pole kellelgi peale valitsevate parteide ladviku täpset sotti.

Viimastel aastatel räägitakse üha häälekamalt vajadusest arendada meie enda kultuuritööstust. Kas see hirmu nahka ei aja?

Sotsioloog Pierre Bourdieu, küll prantslane, aga sümpaatne inimene, on jaotanud sotsiaalse välja laias laastus kaheks: võimuväli ja usuväli. Võimuväljal opereeritakse veendumuses, et iga toote, kaasa arvatud «kultuuritoote» väärtus on väljaarvutatav kasutatud materjalide maksumuse ja tehtud töötundide liitmisega vastavalt nende turuväärtusele. Usuväljal usutakse, et teatud asju ei saa niiviisi välja arvutada, et nende väärtus on immateriaalne.

Kultuuritööstuse (loomemajanduse) arendamise retoorika on propaganda, mille varjus õõnestatakse seda vähestki inimlikkust, mis meisse jäänud on, sooviga võimuväljale territooriumi juurde võita. Kui te kuulete kedagi niiviisi väljendumas, võite kindlad olla, et tegu on kas lollpea või valetajaga.

Te ei tarbi ka kultuuri, ega?

Ei, ma ei tarbi kultuuri. Seda, et ma poest regulaarselt süüa ostan, ei nõustu ma samuti tarbimiseks nimetama. Mõiste «tarbimine» on seotud utilitaristliku ideega «kasu» ühikust ja inimlikust õnnest kui nende ühikute võimalikult suurest maksimeerimisest. Mulle ei ole vastuvõetav õnne nii kitsas käsitlus ja igat katset egoismist mingit üldist ühiskondlikku normi luua pean ma alatuseks.

Mida te siis kultuuriga teete? Või mida teeb kultuur teiega?

Ma elan kultuuris. Kõik on kultuur, mis pole vaid bioloogiline vohamine, ja parim osa sellest muudab vaimu peenemaks, rikastab elu. Ongi mingis mõttes ise elu. Praegu näiteks loen vaheldumisi Andrei Ivanovi ja Senecat, kuulan Tame Impala uut plaati ja seedin magushapu kastmega valmistatud juurvilju. Eile lugesin Bertolt Brechti ja Kahlil Gibrani ja kuulasin läbi lae, kuidas naabrid üksteist eesti keeli sõimasid. Üleeile jällegi lugesin Arvo Valtonit.

Selle sügise kuumim kultuuriuudis oli ühe Jaan Toomiku kuulsa junnipurgi põgenemine Tartu näituselt, mis tõstis taas üles ühe habemega teema: miks nüüdiskunst inimesi positiivses mõttes ei kõneta. Marek Tamm nimetas põhjuse jälgi ajades seda koguni kõige närusema avaliku positsiooniga kultuurivaldkonnaks Eestis. Tundub ka, et 20 aastaga pole inimeste suhtumises midagi muutunud, või on? Mis selle nüüdiskunstiga üldse lahti on?

Sadakonna patoloogilise netikommentaatori arvamusi ei saa pidada avalikuks arvamuseks. Aga kui ütleme, et see väide on tõene – nüüdiskunst ei kõneta inimesi –, mida see meile siis ütleb? Võib-olla on siis kehv kunst? Aga võib-olla on hoopis inimesed lollid? Vähemalt modernismi algusest saadik näib olevat rusikareegliks, et avangardistlik kunst pole kunagi sama populaarne kui pannoo «Nümfid kümblemas».

Ehk on kogu probleem üldse vääras mõtlemises, mis sunnib mingitele nähtustele läbi nende populaarsuse väärtust omistama? Populaarsus iseenesest ei ole veel kvaliteedigarantii. Sellega on võimalik küll õigustada avaliku raha otstarbekat kasutamist, väites, et maksumaksjad saavad niiviisi oma eurole maksimaalselt «vastet», aga allutades kogu vaimse tegevuse sellele loogikale, on see sama hea kui ennast ise ära lämmatada.

Ka ajakirjandus, pealtnäha justkui objektiivne foorum, on äri ja sellisena paratamatult kallutatud käsitlema kõike läbi sellesama süsteemselt väära prisma – kõik eksisteeriv peab esmajoones olema õigustatud majandusliku efektiivsuse kaudu. See soov kohe kõik ära mõõta ja iga tehtud sammu kasu välja arvestada on äärmiselt lühinägelik. Pikemas perspektiivis võivad paljud praegu kasutuna tunduvad asjad kasulikuks osutuda ja vastupidi.

Näiteks tänu Jaan Toomiku tööle hinnatakse eestlasi mõnel pool julgete, arukate ja südametunnistusega inimestena, mitte Ida-Euroopa odava tööjõuna, kelle moraalne pale on küsitav, maitsemeel olematu ja ahnus kuritegelik. Kes teab, mis selle kõige tagajärg on?

Kui suure kaasaelamisega jälgisite eelmise aasta lõpus Rein Langi initsiatiivi sekkuda raamatukogude tegevusse, et piirata meelelahutuskirjanduse vohamist? Kas järgmiseks peaks ette võtma riiklikud teatrid – muidu jääks asi poolikuks?

Põhimõtteliselt tundub mõte mõistlik – mingit vajadust pole välismaiseid sopakaid levitada ja riik peaks toetama kodumaist kirjandust. Miks piirduda aga sellega? Riik võiks maksta kirjanikele ka väikest palka. Näiteks mõnekümnele paremale. See ei oleks suur kulu, arvestades seda, et kirjandusele toetuvad nii paljud valdkonnad, kirjutamise abil korrastatakse mõtlemist ja süvendatakse asjadest arusaamist. Kuidas on võimalik, et meil kirjutamist ei väärtustata ja igat moodi ei püüta toetada?

Kellelegi võib jääda nüüd mulje, et minu jutus esineb vasturääkivusi, kuna mulle ei meeldi, et kõike arvestatakse majandusliku efektiivsusega, aga samal ajal nõuan kunstnikele ja kirjanikele raha juurde.

Ma selgitan. Esiteks ei ole avaliku raha hulk konstantne, vaid muudetav maksupoliitikat muutes. Teiseks eksisteerivad esmased vajadused, nagu tervislik söök ja peavari, milleta ei saa keegi rahuldavalt elada, ja imaginaarsed vajadused, nagu suvaline luksus, teistest suurem auto, kallid püksid ja rinnaimplantaadid armukesele. Maksustatagu pigem luksus ja vabastatagu maksudest kõige madalamasse tuludetsiili kuuluvad inimesed, kellel on probleeme esmaste vajaduste rahuldamisega – ühiskond muutub rahumeelsemaks, mõistlikumaks, targemaks ja lõppkokkuvõttes edukamaks.

Me oleme niivõrd väike riik, et peaksime toimima nagu Island – hoolitsema oma inimeste ja oma kultuuri eest esimese, mitte viimase asjana. Ja miks siin tegutsevad ja kena kasumit teenivad välisfirmad mitte sentigi tulumaksu ei maksa ja ettevõtete kasumi saab omanik firmast dividendidena välja võtta ilma sotsiaalmaksu maksmata, aga inimest, kes teeb suvalist palgatööd ja vaevalt ots otsaga kokku tuleb, koormatakse ka kaudsete maksudega, nii nagu torust tuleb? Justkui nagu mingi uut sorti feodalism oleks märkamatult tärganud. Pime öö on pähe vajutatud meile.

Siiski, mida teha teatritega, kes on sunnitud tulu pärast välja tooma igasugust jama? Või pole asi üldse selles? Äkki hoopis selles, et ei jätku lihtsalt vaimset kapatsiteeti?  

Vaimset mahtu saab arendada, see ongi kollektiivse kultuuritegemise võlu. Peab olema nii tark kui võimalik. Kui teatrid saavad riigilt toetust vastavalt külastajate arvule, siis on see loomulik, et nad püüavad oma tegevuses kõige madalamat ühisnimetajat leida, millega rahvas saali saada. Aga üldiselt pole ma õige inimene teatrite koha pealt suud pruukima – mulle meeldib teater vaid oma intiimsemates ja väiksemates vormides.

Eesti Draamateater oma praegusel stagneeruval kujul tekitab minus ängistust, kuigi Ingomar Vihmari «Õitseng» oli väga hea. Vanemuisest ei saa ma üldse aru, mis asutus see selline on. Viimane kord seda maja külastades sain ma teada, et seal töötava näitlejana on sul kohustus kella üheteistkümneks õhtul majast kaduda. Siis lähevad uksed lukku, nagu mingis suvalises kontoris. Aga mis on kontor muud kui uusfeodalistliku ühiskonna põld? Loominguline kollektiiv peab olema vabade inimeste vabatahtlik ühendus. See on loomingulise õnnestumise esimene eeldus.

Mida Langile veel soovitaksite?

Mida Lang saaks üldse teha, seni kuni ta reformierakondlane on või kuni Ligi riigi rahakotti peos hoiab? Probleem hakkab pihta maailmavaatest, mis on kultuurisfääri jaoks sobimatu. Mis käsitleb kultuuri majanduse osana, mitte vastupidi, nagu asi tegelikult on.  

Millises konditsioonis tundub teile olevat 100-aastane eesti film? Kas paremas kui 2008. aasta jaanuaris, kui saite «Sügisballi» eest Neitsi Maali ja kuulutasite, et on ebamoraalne rääkida meie praeguste filmieelarvete, kinode hulga, puuduvate stuudiote ja laborite juures mingist eesti filmi plahvatusest?

Filmikunst on endiselt traagiliselt alarahastatud, see pole mingi saladus. Filme tehakse liiga vähe. Isegi Ingmar Bergmanil õnnestus täielikult alles tema viies film. Kui paljud meie režissöörid üldse viie filmini jõuavad? Õpitakse tegutsedes ja kui juba üle kahe aasta pausi pidada, on oskused roostes ja julgus kaob.

Mis on saanud vahepeal teie enda uuest filmist, nüüd vist juba pealkirja «Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest» all?

Pilt on enam-vähem koos. Läks paar päeva tagasi helindamisse. Pealkirjaga on raskusi, sest «Free Range» oleks eesti keeles «vabapidamisel», aga see on jama pealkiri. Või-olla jääb siis vaid «Ballaad maailma heakskiitmisest».

Milliste küsimuste ette on seatud selles peategelane, algaja kirjanik Fred?

Fred juurdleb selle üle, kuidas elada teadmisega, et elu väärikalt taluda näib olevat peaaegu võimatu, minetamata inimnägu ja viimast eluisu raasukest. Ma pean silmas teisejärgulisi eluruume, kehva toitu, vaesust ja vohavat nõmedust all ja kalestunud ükskõiksust üleval, ning seda hirmuäratavat masinavärki, mis väheste hüveks hekseldab end enamiku eludest läbi.