Ameeriklased mälestasid kõikjal riigis koolitulistamise ohvreid.

FOTO: SCANPIX

Filoloogiatudeng Mihkel Vasar kirjutab vastuseks Jüri Estami arvamusloole «Järeldusi koolitulistamistest» Postimehe arvamusportaalis 19.detsembrist, et vägivaldsetest arvutimängudest hoopis enam õpetavad tapmist näiteks paintball ja LARP.

Julgen arvata, et need, kes nimetavad vägivaldseid arvuti- ja konsoolimänge tapmissimulaatoriteks, ei ole kas kunagi neid pikemalt mänginud, ega tegelikult isegi mitte üritanud mõista, milles nende võlu peitub või ei ole olnud kunagi olukorras, kus teise inimese tapmine on tõepoolest kõne alla tulnud. Halvemal juhul mõlemat.

Vaimselt tervele ja tasakaalukale inimesele ei valmista probleemi reaalse ja virtuaalse maailma eristamine. Seega olgu ta kui tahes kogenud virtuaalsete vastaste nottimises, päris inimest tapma asudes tuleb ikkagi esmalt üle saada omaenese empaatiast ehk sellest, et teise näol on tegu «päris» lihast ja luust, vere ja organitega inimesega. Kuni säärast kogemust ei ole olnud (kas siis kuriteo, enesekaitse või lahingutegevuse raames) on säärane «mägi» peaaegu et ületamatu.

Mis puutub neisse, «kelle närvid nii tugevad ei ole», siis ei ole mõtet arvuti- ja konsoolimänge välja tuua kui ainsat kurja juurt. Hoopis paremini õpetavad tapmist näiteks paintball ja LARP, treenides lihasmälu, relvakäsitsemisoskust ja taktikalist mõtlemist. Ka võiks välja tuua vägivaldsed filmid, telesarjad ja raamatud. Põhimõtteliselt kõik, mis vähegi kirjeldab või kujutab teiste tapmist või vägivalda üldse. Mingil määral õpetavad need kõik vägivalla kasutamist.

Probleem ei ole mitte tapmise kujutamises või võimaluses seda kogeda, vaid inimeste psüühikas. See tähendab, et kui inimesel on juba kindel soov ja plaan teisi tappa, siis inspiratsiooni või õpetust selleks, kuidas seda teha, võib ta saada millest tahes, alates meediast ja meelelahutusest kuni varasemate sarnaste kuritegude põhjaliku analüüsini.

Mida ja kellele me sellises olukorras keelama hakkame? Keda sunniviisiliselt kord aastas psühhiaatrilisse kontrolli saadame? Kas me peame sellises olukorras käituma nagu poliitikud või nagu inimesed? Kas me peame tegutsema vaid selleks, et näidata, et me oleme olukorraga kursis ja teeme m i d a g i, isegi kui see «midagi» on vaid märgiline ja sisuliselt ei aita sääraseid juhtumeid tulevikus ära hoida (nagu USA president Barack Obama toetatud kava keelata taas eraisikutele täisautomaatsed tulirelvad)? Või peaksime tegutsema selleks, et saavutada lahendus, mis tõepoolest midagi muudaks? Lihtsaid lahendusi ei ole, hoolimata sellest, mida meile näidata üritatakse. Ning keerukaid ei taha keegi enam välja nuputada, sest need ei kogu hääli ega ole universaalselt mõistetavad.

Mis puutub «orja» metafoori, mille ümber härra Estam ja ka kommenteerijad juttu üles keerutavad, siis sellega on veidi keerulisem lugu. On õige öelda, et vaba inimese tunnus on see, et tal võimalik relva omada. Just «võimalik» mitte «õigus». Kui inimesel relva kodus ei ole, siis see ei tähenda, et ta ei oleks vaba. Ning samuti võivad ka vaimselt mitte nii tasakaalukad inimesed olla vabad. Keegi peab siiski jääma, kes kontrollib, kas võimalikkus peab tingimata realiseeruma õiguses. Ning seda peab ikkagi tegema riik, tahab ta või ei. Inimestele relvaõigust andes sellest pääsu ei ole.

Millest aga Jüri Estam ega ka ükski kommenteerija ei räägi, on vastutus. Vaba inimesel on küll laiad õigused aga sellega koos ka võime väga laialt vastutust kanda. Just vastutus ja vastutustunne on need, mis lubavad inimesel koju koguda relvi ja moona, millest piisab, et tuhandeid inimesi tappa, kuid mis ka tagavad, et kuni tsivilisatsioon täielikult kokku ei kuku, ei lähe ta kunagi nende relvadega oma kodu ja ligimesi kaitsma.

Kui riik oma inimeste vastutustunnet ei usalda või ei ole võimeline selgelt eraldama vastutusvõimelisi inimesi vastutusvõimetutest, siis tulevadki sellised ideed, mis võtavad korraga ära nii hulga vastutust kui ka õigusi. Eriti hästi toimub see siis kui vastutusvõimetud häält tõstavad, et nad vastutada ei saa (või veel halvem: ei taha). See tähendab vastutada, mis nende valduses ja nende varaga toimub, vastutada ka muude inimeste elu ja tervise eest kui seavad kui tahes armastatud ligimese usaldamise kõrgemale vastutusest, mis nende kanda on.

On selge, et vastutus nõuab vaimset tasakaalukust, kuid veelgi enam nõuab see meelekindlust. Meelekindlust ilma riigi sunnita piirata enese ja enese lähedaste õigusi teiste turvalisuse nimel.

Vastutuse ja õiguste andmisel ja piiramisel on kahjuks väga kerge absurdi langeda, seda enam, et absurdi enda definitsioon selles vallas on väga liikuv. Tähendab see siis vägivaldse meedia ja meelelahutuse lubamist, piiritlemist ja keelamist, relvaomamise lubamist või piiramist ning kõiksugu poliitilisi ehk märgilisi lahendusi, mis tegelikkuses midagi ei muuda. Ainus, mis lõpuks selgena püsib, on teadmine, et kõik olulised vead nii lubamise kui piiramisega väljenduvad lõpuks ikkagi elamata jäänud eludes.