/nginx/o/2012/12/21/1498024t1h78d4.jpg)
100-aastase eesti filmi juubeliaasta andis keskmise lõikuse, kust rohkem kui teised küünivad esile kolm filmi. Küsitlusse panustas kümme inimest, kellel tuli nimetada aasta viis olulisemat filmi ning lisaks kõige positiivsem ja negatiivsem sündmus või areng filmielus.
Tiina Lokk
filmikriitik ja -professor, PÖFFi juht
1. «Seenelkäik» – tõestas, et film, mis võidab kodupubliku südame, teeb seda ka rahvusvaheliselt.
2. «Villa Antropoff» – lihtsalt väga hea film!
3. «Distants» – andekas tudengifilm, mis vallutab maailma festivale ja näitab, et meil on järelkasvu küll ning et Balti filmi- ja meediakool on asjalik kool.
4. «Kõik muusikud on kaabakad» – julge ja andekas töö, mis vaatamata oma vigadele eristub kinematograafilise mõtlemise poolest, vastandudes sellisel moel jutustavale filmikunstile.
5.–7. «Tšernobõli samuraid», «Varesesaare venelased» ja «40 + 2 nädalat»
Dokumentalistika juures huvitab mind ennekõike teema ja selle käsitluse sügavus. Eesti dokumentaalfilm portreteerib huvitavalt inimesi, aga teeb seda üsna ühesuguse käekirjaga, seevastu huvitavad teemad meid ümbritsevast elust satuvad ekraanile harva. Vahel, kui räägin oma välismaa sõpradele pahaaimamatult Eesti elust, saan sageli innustunud reaktsiooni osaliseks: ah, kui huvitav elu teil seal on! Kas te teete sellest filmi ka...?
+ «Eesti film 100» ja ennekõike ETV saatesari «Kaadris», aga ka eesti filmi arengukava. Esimene teadvustas, et meil on olemas filmitegemise traditsioon ja kultuur, mis suhestub Euroopa kultuuriruumiga. Teise puhul sai 20 aasta järel taas kaardistatud (esimene kord enne filmi sihtasutuse loomist) kogu valdkond, selle plussid ja miinused. See on väga suur asi, millest õnneks ei ole võimalik mööda vaadata. Arengukavast kasvas välja vajadus asutada Eesti Filmi Instituut, mis peaks silmas valdkonna terviklikku arengut.
Positiivne on seegi, et tänavu oli lisaks juba märgitud filmidele teisigi huvitavaid ja paljutõotavaid debüüte, mis räägib valdkonna sisemisest potentsiaalist.
- Halbu asju tegelikult nagu ei olegi. Kui, siis ehk see, et filmiinstituudi asutamine on löönud filmiringkonnas parajalt laineid, aga see on normaalne, ja tegelikult on ka see hea, et keegi kellegagi sellepärast otseselt tülis ei ole. Vaidlustes sünnib tõde.
Arvo Kukumägi
(filmi)näitleja
1.–5. «Villa Antropoff»
«Baskin»
«Varesesaare venelased»
«Tšernobõli samuraid»
«Tööpealkiri: imelaps»
+ Eesti film sai 100 aastat vanaks.
- Mina pole mingisugune ütleja, aga kui vaja on, siis ... Ühesõnaga, mängufilmiaasta oli kesisevõitu. Ei leidnud ühtki filmi, mis väärinuks kunstiteose nime. Ükski ei puudutanud mu keha, aju ega hinge. Mõni lausa vihastas. «Deemonite» asemel näiteks võinuks olla ka sotsiaalministeeriumi pooleminutiline reklaamklipp, et ärge käige mängupõrgutes. Kahjuks. Filmige parem häid eesti kirjandusteoseid, näiteks Mats Traati!
Marje Jurtšenko
ETV 2 peatoimetaja
1. «Seenelkäik»
2. «Varesesaare venelased»
3. «Villa Antropoff»
(esikolmik eristub järgnevatest selgelt – MJ)
+ «Vasaku jala reede» vägagi tõsiseltvõetav tulek filmikaardile.
Balti filmi- ja meediakooli uus maja.
Eesti filmi andmebaas.
Kaarel Kuurmaa
PÖFFi ja DocPointi programmikoostaja
1. «Villa Antropoff» – globaalselt ajakohane, mängulise meelsusega animeeritud geniaalne lavastus tänapäevast. Nii päris, nagu vaataks üle vindi keeratud dokumentaalfilmi.
2. «Seenelkäik» – vaatajate hulk Eestis ja menu välismaal teevad sellest kindlasti igas mõttes aasta kõige vajalikuma filmi.
3. «Regilaul – laulud õhust» – film, mille tegelik tähendus ja vajadus selgub ilmselt alles aastate pärast.
4. «Deemonid»
5. «Varesesaare venelased» – dokumentaal, mis tõusis meediateemaks ja mille kohta pea kõigil oli mingi arvamus. Ainult et kuhu jäid vaatajad?
+ Eesti film püsis taas pildil.
«Eesti film 100» oli koduselt tore ja vajalik. Tänuväärsed ETV saatesarjad «Kaadris» ja «Unustatud filmid».
Esilinastus koguni üheksa uut pikka mängufilmi, mis on meie väiksuse kohta väga korralik tulemus.
«Seenelkäik» päästis otsad taas valla ka välismaal, võites rahvusvahelises filmitööstuses hea koguse kallihinnalist tähelepanu, aga ka teised filmid said vähemalt ühel välisfestivalil linnukese kirja. Protsess loodetavasti jätkub.
- Jätkuv jõuetu suutmatus otsustavalt toetada väljaspool kobarkinosid asuvate saalide ajakohast digitaliseerimist. Vajadus karjub silma ja kõrva, aga kus on nägijad ja kuuljad? Millal riik käised üles käärib ja aitab hädast välja puhtale turumajandusloogikale allajääva valdkonna?
Maria Ulfsak-Šeripova
filmikriitik
1. «Varesesaare venelased»
2. «Ussinuumaja»
3. «Tööpealkiri: imelaps»
4. «Seenelkäik»
5. «Vaeste kirjanike maja»
+ Hea oli see, et toimus väga palju. Inimesed käisid kümnete tuhandete kaupa kinos ja vaatasid eesti filme. «Eesti film 100» programmist meeldis kõige rohkem ETV reedeõhtune filmivalik, kus õnnestus ära näha nii mõnigi haruldus. Muidugi on tore, et Balti filmi- ja meediakool uue maja sai. Filmi arengukavast sündivat reaalset kasu näeme ehk tulevikus, nagu ka eesti filmi andmebaasi praktilist väärtust, igal juhul väärt algatused mõlemad.
- Ei tea, kas seda saab negatiivseks arenguks nimetada, aga stabiilsel tasemel täiesti vaadatavate mängufilmide hulgast ei ulatu esile midagi, mis oleks eriliselt korda läinud. Animatsioonis ja dokumentalistikas sünnib endiselt põnevamaid asju kui mängufilmis, millest on kahju. Ootan huviga uut aastat, millel on kuuldavasti varuks mitu üllatust.
Artur Talvik
filmitootja
1. «Seenelkäik»
2.–5. Dokumentaalfilm ja «Baskin»
Animafilm ja «Villa Antropoff»
Vana film ja digitaliseeritud «Inimesed sõdurisinelis»
Uued suunad ehk süsteemivälised «Vasaku jala reede» ja «Priceless»
+ Aasta ja mitte ainult viimase aasta kaheldamatult olulisim film on «Seenelkäik». Väga harva juhtub Eestis nii, et üks film suudab kõnetada nii publikut kui ka tippfestivale. Huvitav oleks seda vaadata viie või kümne aasta pärast. Kas see seenelkäigu kujund toimib ka siis?
«Vasaku jala reede» ja lühifilm «Priceless» on märkimisväärsed saavutused. Tõenduseks, et filmi tegemiseks ei pea olema seotud kahe augu, Balti filmi- ja meediakooli ning filmi sihtasutusega. Üllatavalt hea käsitöötase. Seega saavad edetabelisse ennekõike kui vastutuult liikujad.
Dokumentaalfilmid on viimasel ajal kõrgel kohal ja seda just üldise tasemetõusu poolest. See aasta ei olnud küll eriliste tähtsaavutuste aasta («Seenelkäiguga» sarnast suveräänset liidrit polnud), aga häid filme ikkagi oli. Marianna Kaadi «Tööpealkiri: imelaps» ja Manfred Vainokivi oma «Baskiniga» võiks olla esile toodud. Ootasin väga «Kullaketrajaid» (Hardi Volmeri dokumentaalfilm Eesti Reklaamfilmist – toim)!
Juubeliaastal sai vaadatud mitut vana, aga digitaliseeritud eesti filmi suurelt ekraanilt. Kui ideoloogiline pahn välja rookida, üllatas nii mõnigi.
Taas veendusin «Inimesed sõdurisinelis» võimsuses, aga üllatavalt hea filmina tundus isegi «Valgus Koordis», rääkimata «Mis juhtus Andres Lapeteusega?». Samas Sulev Nõmmiku filme ei soovita suurelt ekraanilt vaadata – need on ikka klassikalised telefilmid.
Filmi juubeliaasta tervikuna peaks ka edetabelis olema. Ma olen ise küll selle organiseerimisega veidi seotud, aga siiski üllatas mind, kuidas sünnipäevast, mida me kartsime, et ei saa rahapuudusel tähistada vääriliselt, tuli välja üldrahvalik pidu.
Tõepoolest, mõnel hetkel hakkas katel juba ülegi keema. Tegelikult oli imetlusväärne, kuidas filmiga otseselt mitteseotud inimesed seda aastat tähistasid. Nii korraldasid muuseumid hulgaliselt huvitavaid näitusi, väga paljude firmade suvepäevad ja jõulupeod olid kantud filmitemaatikast, oli mitu erinevat filmimuusikakontserti. Ka valdades oli erakordselt palju temaatilisi üritusi.
Rääkimata sellest, et Päevalehe filmiklassika sari osutus oodatust oluliselt popimaks, nii et sarja isegi pikendati.
Digitaalselt taastati mitu filmi ja neid oli näha ka ETV sarjas «Kaadris». Eraldi tahaks esile tõsta Jaak Lõhmuse tööd selle aasta õnnestumisel.
Aasta tipnes eesti filmi andmebaasi avamisega detsembris. Selle andmebaasi tegelikku väärtust hakkame ilmselt tajuma alles mõne aasta pärast. Igal juhul võimas kultuurilooline lõpp juubeliaastale.
- Muret tekitab filmide rahastamise olukord. Summad on arusaamatult väiksed, mistõttu peame ka Eesti teemadel tehtud filmide õigused andma soomlastele või prantslastele ja ise statistilise silmapette tegemiseks nimetama vähemustoodetud filme meie filmideks.
Kahjuks ei too selgust ka planeeritud filmiinstituut ja nii hulbime me taas sogases vees edasi ja püüame imega sealt kuldkala kätte saada.
Ka «Eesti Vabariik 100» juubelifilmide rahastamisel on palju lahtisi otsi. Kui juubelifilmide eelarvete kogusumma võrra tõuseks ka filmiinstituudi või EFSA eelarve, võiks rääkida unistusest, et juubelijärgsel aastal jõuame peaaegu mõistliku riikliku toetuseni ka eesti filmi puhul.
Valentin Kuik
režissöör
1.–5. Kõik välisosalusega tehtud mängufilmid.
Neis joonistuvad välja võõrfirmadega tehtava koostöö vaimsed suundumused, samuti välisilmale pakutav pilt Eestist ja eestlastest.
«Tööpealkiri: imelaps»
«Baskin»
«Varesesaare venelased»
«Villa Antropoff»
Esimene globaalse haarde, teine kultuuriloolise väärtuse, kolmas ja neljas kujundliku, veenvalt esitatud hoiatava sõnumi pärast. Pluss professionaalne küpsus, millega kõik neli on tehtud.
+ Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks korraldatav filmiideede konkurss.
- Konkursil osaleda soovivatele autoritele pandud eelnev kohustus leida tootjafirma, kes idee realiseeriks. Kuna enamik firmasid asub Tallinnas, muudab see konkursi pealinnakeskseks.
Edith Sepp
kultuuriministeeriumi filminõunik
1.–5. «Seenelkäik» –
70 000 vaatajat kõneleb enda eest. Tänapäeva ühiskonnakorralduse peegelpilt, mis naeruvääristab kuulsuse ja võimu fenomeni, ka rahvusvaheliselt aktuaalset teemat.
«Eestlanna Pariisis» – filmipoliitiline suursaavutus: eesti lugu, mille režissöör, produtsent ja üks peaosatäitjatest on eestlased, sai suurema osa rahast Prantsusmaalt.
«Kõik muusikud on kaabakad» – temaatiline ja filmikeeleline isikupära ja värskus, mis oma ebatäiuslikus lõpptulemuses mõjub positiivse üllatusena.
«Saarte värvid» – kannab üldistust, ent töötab ka suurepärase muusikute portreefilmina, tekitab emotsiooni ja paneb tajuma looduse ja muusika kooskõla. Suurepärane meditatsioon teemal «vaimsus ja sügavus».
«Villa Antropoff» – võib-olla et veidi pärnalik, aga traditsioonid kanduvad ikka õpetajatelt õpilastele. Lihtne, ent mõjuv, nutikas ja kandva sõnumiga lugu.
+ Loomulikult see, et valdkond sai lõpuks ühiselt oma arengusuunad kokku lepitud. Üheks prioriteediks oli finantside suurendamine. Selle kokkuleppe oleme saavutanud. «Eesti Vabariik 100» programm toob mitme aasta lõikes juurde väga kopsaka summa, lisaks suureneb filmiinstituudi eelarve 140 000 euro võrra, uut kasvu on oodata ka 2014. aastal.
Teine prioriteet oli filmivaldkonna ühtsuse suurendamine uueneva katusorganisatsiooni kaudu, et filmikunst muutuks ühiskonnas nähtavamaks. Tänaseks on selge, et sihtasutuse restruktureerimine on planeeritud sujuva üleminekuna 2013. aasta esimesel poolel.
- Kitsaskohti on ikka palju. Lisaks filmide tootmisstruktuuri tänapäevastamisele, mida pole aastaid tehtud, on vaja tegeleda valdkonna teemadega laiemalt. Näiteks pärandi restaureerimine ja digitaliseerimine, kinode digitaliseerimine, kaastootmisprojektidele finantseerimisvahendite leidmine, filmide parem turundamine jne. Kas see kõik on just negatiivne – vaevalt. Lihtsalt tööpõld on lai.
Indrek Kasela
Sõpruse kino pidaja
1. «Villa Antropoff»
2. «Seenelkäik»
3. «Varesesaare venelased»
4. «Vaeste kirjanike maja»
5. «Kaplinski süsteem»
+ Eesti filmi populaarsuse kasv. «Seenelkäik», «Vasaku jala reede» – süsteemivälised autorid tulid ja näitasid, et inimesed tahavad eesti filme vaadata küll, kui neil ainult lastakse.
- «Eesti film 100». Kas keegi pani peale filmiringkonna enda tähele, et midagi toimus? Nii kaua kui Eestis mängitakse, et meil on filmitööstus, klastrid ja muu selline, ei parane midagi. Vähem bürokraatiat ja õukonnamänge, rohkem filme.
Tiit Tuumalu
Postimehe filmitoimetaja
1. «Villa Antropoff»
2. «Seenelkäik»
3. «Baskin»
4. «Salme saladus»
5.–7. «Vaeste kirjanike maja»
«Varesesaare venelased»
«Eine murul»
- Kahju, et alafinantseeritud filmivaldkond vajab raha juurdesaamiseks trikitamist, viimati riigi juubeli puhul korraldatavat filmikonkurssi. Animatsioon jäi eesti filmi 100. sünnipäeval vaeslapse ossa. Teravate, ootamatute vaatenurkade vähesus, ka portreefilmides. Üldistusvõimeliste, ühiskonna arenguid ja valitsevat mõtteviisi jäädvustavate dokumentaalide jätkuv põud. On meil siis tõesti nii vähe läbilöögivõimelisi teemasid, et ainest on vaja mujalt otsida? Ikka veel tuleb ette, et mängufilmi fookus kipub riigipiire ületades hajuma. Mida annab vaatajale see, et me oleme «Rat Kingi»-suguste filmide kaastootjaks? «Villa Antropoff» on juba ammu väljas, aga kus seda näha saab? Kui ma Viljandis elaksin, vihastaksin end riigi ja kohaliku võimu peale siniseks – ühele maakonnakeskusele peaks olema kohustuslik omada digitaalse projektoriga varustatud korralikku saali, kus kvaliteetselt aktuaalseid eesti filme vaadata. Kahjuks ei puuduta see ainult Viljandit.
+ Tundub, et eesti film elab siiski edasi ka 2013. aastal.
1. koht «Villa Antropoff» – 9 häält
Joonisfilm mehest, kes võtab ilusa elu lootuses ette pika ja ohtliku teekonna Aafrikast Euroopasse.
Režissöörid Kaspar Jancis ja Vladimir Leštšov (Läti).
«Hotell E» 20 aastat hiljem. Ei süsti Euroopa tuleviku suhtes erilist lootust. Aga põhja käime vähemalt vaimukalt. Tiit Tuumalu
2. koht «Seenelkäik» – 8 häält
Mängufilm rahvasaadik Aadu Käost, kes läheb metsa seenele ja eksib seal ära. Režissöör Toomas Hussar.
Ehedalt ja ausalt välja mängitud situatsioonikoomika, mis oma nüansirikkuses paneb meeled nurruma. Marje Jurtšenko
3. koht «Varesesaare venelased» – 8 häält
Dokumentaalfilm narvakatest, kes on jäänud elu hammasrataste vahele ega suuda enam mülkast välja ronida. Režissöör Sulev Keedus.
Film, mis tekitab ebamugavust, süütunnet ja häbi oma riigi pärast, samas aga mõjub hämmastavalt poeetiliselt ja hingestatult. Maria Ulfsak-Šeripova
4. koht «Baskin» – 4 häält
Dokumentaalfilm Eino Baskinist, kelle kurvilise eluga võrreldes on Ameerika mäed lahja atraktsioon.
Režissöör Manfred Vainokivi.
Meisterlik eluloofilm, mis laseb paista Baskini hiilgusel, kuid ei sulge silmi ka viletsuse ees. Korraga naervat ja nutvat maski kandvate etenduskunstnike triloogia kulminatsioon. Tiit Tuumalu
5.–6. koht «Tööpealkiri: imelaps» – 3 häält
Dokumentaalfilm vene-inglise imelapsest, kelle muusikalise karjääri ülesehitamise on võtnud oma südameasjaks fanaatiline ema ja rahakas isa. Režissöör Marianna Kaat.
Globaalne haare. Valentin Kuik
«Vaeste kirjanike maja» – 3 häält
Dokumentaalfilm meie kirjanikest, keda saatus pole õnnistanud raha ega rahva piiritu armastusega.
Režissöör Manfred Vainokivi.
Eesti Bukowskid oma natuke tragikoomilises maailmas. Vainokivi on leidnud kivi alt vähid. Indrek Kasela
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)