Viivi Luik, Jaak Jõerüüt: Eesti ei peaks püüdma olla igas asjas «nagu Põhjamaad»

Viivi Luik. Foto: SCANPIX

Värskes Õpetajate Lehes otsivad Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt otsivad vastust küsimusele, mis maa see Eesti on..

Kuidas te tänavused jõulupühad veedate?

JJ: Kodus.

VL: Eestis. Koos lähedastega. Jõulu­õhtul käime kalmistul ja paneme omaste haudadel küünlad põlema. Hiljem süütame kodus küünlad ja kuulame muusikat. Suurt söömist me jõuluõhtul pigem väldime.

Kas teil on pühade ajal ka tööalaseid ja seltskondlikke kohustusi?

VL: Ma ei võta omale jõuludeks kohustusi, kuna jõulud on vaikne püha. Jõulude ajal käiakse külas ainult omastel ega korraldata seltskondlikke koosviibimisi.

JJ: Jäänud on komme, et jõulud on perekonnapühad ja suhteliselt vaiksed. Vana tava järgi on alles teisel jõulupühal aeg vabamalt ringi liikuda. Jõulud on ideaalne aeg vaikselt kitsamasse ringi või endasse tõmbuda. Igaühel võiks sellist endassevaatamist vahel vaja minna.

Ma ei seosta ühtegi töökohustust ega mingit seltskonnaelu jõuludega. Hooaja ja aasta lõpetamine tööl, Lucia päev, advendiaja glögi-vastuvõtud siin ja seal, kõik need sündmused on igaüks oma tähendusega.

Millised olid teie lapsepõlve jõulud?

VL: Minu lapsepõlves langes jõuludele surma ja nälja vari. Suured hulgad inimesi olid alles hiljuti oma kodudest ära Siberisse viidud, suured hulgad inimesi olid poliitiliste pagulastena mööda maailma laiali. Nendega ei olnud kodustel mingit kontakti. Ei teatud, kas nad on elus või surnud. Punkrites pidasid oma viimseid võitlusi metsavennad. Jõuluajal tuli see kõik omastele meelde. Küdes vaikne vastupanu. Metsa puuriida sisse viidi metsavendade jaoks pekki, tubakat ja leiba. See oli tolleaegne jõulukingitus. Ja selle kingituse tegemine võis tähendada Siberisse saatmist. Teati, millega riskiti. Ja riskiti ikkagi. Jõule peeti kui Kristuse sünnipäeva.

Ilmtingimata lauldi «Üks roosike on tõusnud …» ja «Oh kuusepuu, oh kuusepuu …»

Tol ajal pidid maainimesed riigile andma nii suuri põllumajandusnorme, et perele vaevalt midagi jäi. Mõnel perel oli raskusi leivagagi, muust rääkimata. Võib-olla mujal oli teisiti, kuid mina mäletan omaaegset rikast Viljandimaad, millest sai pärast küüditamist ja kolhooside tegemist üks Eesti vaesemaid kante.

Kuusk siiski jõuludeks toodi. Ja just see kuusk ise oligi jõulud ja jõulukingitus. Kuuske ehiti ennesõjaaegsete ehetega ja sibulõuntega. Hea, kui oli kuuseküünlaid. Kingitusi enamasti ei tehtud, sest polnud midagi kinkida.

Ilusaim jõulukingitus oli see, kui vanaema tõi igal jõuluõhtul välja tsaariaegse papist laeva, mis oli täis koltunud, kuid siiski veel kannikese värvi papist kannikesi. Selles laevas istus madruseülikonnas poisike, kes oli hukatud vene keisri poja moodi. Mina ei teadnud keisriperekonna hukkamisest midagi, mulle sai sellest laevast ja sellest poisikesest jõulude sümbol.

JJ: Kuuseehted olid Pätsu-aegsed, tuhmilt hõbedased või tuhmilt purpursed õhukesest klaasist kuulid ja kellukesed, läikivalt hõbedased õhukesest klaasist jääpurikad, spiraali keeratud traadist küünlapesad, mis asetati kaksiratsi oksale, traadist harude allotsas tasakaaluks rasked tuhmilt kuldsed kerad. Midagi osteti poest, kui saada oli, näiteks hõbepaberi ribasid, mida okstele heideti. Peaasi oli, et kuusk oleks laeni.

Ühtegi kinki ma ei mäleta, jõulud olid perekonna vaiksed pühad, mitte ogarad kauplemisepäevad nagu nüüd paljudele. Kaupa polnud poes muidugi niikuinii ja raha oli meil häbemata vähe. Aga mäletan seapraadi, mille kamara lõikas ema ruuduliseks, ja need ruudud küpsesid ahjus krõbedateks. Nüüd ma rasvast sealiha ei taha, aga siis küll, eriti neid pruune krõbuskeid.

Mäletan kodus küpsetatud, rosinate ja tuhksuhkruga jõulukringlit. Kõiki lõhnu mäletan.

Jõulude ajal jõid vanemad ainult õlut, natuke.

Kas on midagi, mis teid jõulude tähistamise juures häirib?

JJ: Jah, nagu öeldud, kaubanduslik möll. Ning laialt levinud labane arvamus, et jõulud on üks järjekordne hea ettekääne viinajoomiseks.

VL: Keegi ei sunni mind jõule teisiti tähistama, kui mina ise tahan. Kuidas jõule pidada, see on igaühe isiklik asi ega tohiks teisi häirida.

«Pole paremat paika kui kodu,» ütlevad inglased. Kas nõustute sellega?

JJ: Jah, muidugi, ehkki kodu ja kodususe all ei mõista kõik inimesed täpselt ühte ja sama.

VL: Kodu on lai mõiste. Mina ei seosta kodu mingi teatud maja või korteriga, pigem armastatud inimeste ja iseendaga. Kus on minu lähedased, kus on mu süda, seal on ka kodu.

Millises riigis meeldiks teile kõige rohkem elada ja miks?

VL: Olen korra öelnud, et kõik need maad, kus olen elanud, on minu kodumaad. Kõik need minu kodumaad on Euroopas. Kõik nad on mulle armsad, jälgin nende kõikide käekäiku. Ütleksin nagu Czeslaw Milosz, et minu sünnimaa, minu kodumaa on Euroopa.

JJ: Olen sündinud Eestisse ja saatusega saab tingida harva ning ainult mõnes asjas. Valik on tehtud juba kunagi ammu ja see valik on ka vastus, mitte ainult meeldimise-küsimusele, vaid ka võti oma eluülesannete lahendamiseks, kui aasta lõpul kõrgelennuliselt väljenduda.

Mis teil välismaal olles seostub esimese asjana sõnaga «Eesti»?

VL: Eriti avar taevas. Eriti valged pilved. Eriti uhked ja eriti raskemeelsed päikeseloojangud.

JJ: Lähedased ja sõbrad. Keel. Kõik need avalikud ja mitteavalikud paigad, kuhu mu jalg on Eestis astunud, ja neid on palju, rohkem kui kusagil mujal.

«Mis maa see on?» küsitakse laulus. Kas teie teate vastust?

VL: Ei tea. Nõiduslik maa.

JJ: Ma tean, et see on iseäralikult salapärane maa, mis on ikka mahutanud endasse rohkem, kui ühegi statistilise näitaja alusel võiks arvata. Andeid, visadust, avarust, puhtust, jõudu, tegusid, ajalugu. Aga kogu vastust ei tea keegi.

Kuidas te kirjeldaksite eestlase iseloomu?

VL: Eestlane on nii segatud verega, et ühes inimeseski on mitmeid iseloome. Võib-olla see ongi eestlasele iseloomulik?

JJ: Visa ja elujõuline. Sageli liiga iseeneses kinni, see on korraga nii pluss kui ka miinus.

Mida võiksid eestlased üleaedsetelt õppida?

VL: Kui õppida oleks nii lihtne, oleks ammu õpitud. Ja tegelikult ongi õpitud. Kõik see, mida on õpitud sakslaselt, rootslaselt, venelaselt, inglaselt ja jumal teab kellelt veel, ongi see Eesti, mida me täna tunneme.

JJ: Seda, et tuleb rohkem olla see, kes oled, just nende arenemisvõimalustega, mis antud, ei tasu katsuda kõike kusagilt kopeerida.

Miks on Eestis hea elada?

VL: Sest Eestis on veel vaikust, tühja maad. Eesti inimesed on vähem nivelleeritud kui paljudes teistes riikides. Nad on elavamad ja ehtsamad. Kui eestlane sind kiidab, siis see kiitus maksab, pole tühi viisakus.

JJ: Eestis on tänaseni palju puhast vett, puhast õhku, vaikset metsa, rikast taimestikku. Eestis sündinud inimene võib leida mujal tööd ja raha ja ajutist muretust, aga kusagil mujal pole tema esivanemate jalajälgi, suguvõsade kalme ning juba lapsepõlvest alguse saanud sõprade ning mälestuste kordumatut võrgustikku.

Mis üle lahe vaadates Eestis esimesena silma riivab? Mida tahaksite Eestis võluväel muuta?

VL: Iga kord üle hulga aja Eestisse tulles on imelik vaadata eesti koolipoisse ja noori mehi. Nende näoilme, riietus ja kehahoiak erinevad väga palju eakaaslaste omast mujal Euroopas. Nende pilk pole aval, nende silmad vilavad, nad ei kõnni sirgelt, vaid taarudes ja loivates, nad mõjuvad kuidagi ahistatult ja isegi kriminaalselt. Liiguvad kampadena, hulgakesi koos olles lärmavad agressiivselt, üksi olles mõjuvad depressiivselt ja infantiilselt. Tüdrukute juures on seda vähem märgata. Nende eakaaslased mujal näevad välja palju eneseteadlikumad ja enesekindlamad. Vastutavad iseenda eest. Reeglina ei tule neile pähegi avalikku ruumi määrida ega lõhkuda nii, nagu eesti koolipoisid teevad. Vahel jääb mulje, et olgugi Eestis raha vähe, siiski ei teadvusta inimesed asjade hinda ega õpeta seda lastele. Iga pargipink, mille eesti koolipoiss ära lõhub, maksab midagi. Ja kõik raha tuleb maksumaksja taskust.

JJ: Riivab kohatine vähene eneseusk. Soovin, et mõistetaks, et kõigest hoolimata on meil ikkagi vedanud ka.

Eestlastele meeldib mõelda Eestist kui euroopalikust Põhjamaast, mitte kui Balti maast. Miks skandinaavlased seda kuuldes pigem üllatunult muigavad?

JJ: Mina muigan ka ise. Pole aru saada, kas neil, kel «meeldib mõelda», on igatsuseks mõne Põhjamaa maksukoormus. Või tahaks keegi olla nagu Rootsi väljaspool NATOt ning väljaspool eurotsooni. Või nagu Norra väljaspool Euroopa Liitu. Või nagu Soome väljaspool NATOt. Või nagu Taani väljaspool eurotsooni. Või kas on eesmärgiks riiklikud alkoholimonopolid nagu naabritel. Või kas tuleks hakata kaotama poiste ja tüdrukute vahesid nagu Rootsis, kõigepealt väljendustest ja siis käitumisest. Või kas meil peaks olema kuningriik nagu Rootsis, Taanis ja Norras?

Mida inimesed mõtlevad, kui nad igatsevad olla «nagu Põhjamaal»? Ma ei tea. See jutt on emotsionaalne ja abstraktne. Teeks kõigepealt näiteks korralikud jalgrattateed Eesti linnadesse, nagu kõigis Põhjamaades see ammu on!

VL: Eestil on küll omad suured plussid, võrreldes paljude teiste Euroopa maadega, kuid skandinaavialik Põhjamaa ta küll ei ole. Inimeste mõtteviis on teine. Eestis on agressiivne liiklus, autodekultus, pole mugav ega turvaline rattaga sõita. Eestis näeb päris viisakates kohtades kampade kaupa kriminaalse välimusega eestikeelseid poisikesi, keda mujal näeb ainult slummides. Kuid seal on sedasorti noored enamasti võõrtöölised, mitte päriselanikud.

Eesti pluss «euroopalike Põhja­maadega» võrreldes on see, et eestlane ei lase endaga eriti manipuleerida. Ei usu pimesi seda, mis «kõrgemalt poolt» öeldakse, säilitab kriitikameele ja oskab siiski oma peaga mõtelda.

Millega Eesti Rootsis uudisekünnise ületab?

VL: Ega ei ületagi. Rootslased tegelevad pigem iseendaga kui teistega.

JJ: Firmaga Tallink, erafirmaga. Eesti riik kui selline on läbi oma mitmesuguste struktuuride, läbi oma kollektiivse käitumise jätnud Eesti suurima investorriigi Rootsi kahjuks tähelepanu fookusest suhteliselt kõrvale ega panusta Rootsis Eesti tutvustamisse piisavalt. See on häbiasi. Näiteks Eesti kultuuri tutvustamiseks on siin palju kasutamata võimalusi. Kuid otsustajatel on pea otsas laiali ja parajasti tahtmine laias maailmas ehku peal õnne otsida.

Kuidas kõlavad Koidula sõnad «Eesti muld ja eesti süda – kes neid jõuaks lahuta» aastal 2012?

VL: Täpselt samamoodi, nagu nad alati kõlanud on.

JJ: Nüüd on vähemalt riik ehk rahva kodu olemas, siis kui Koidula kirjutas, polnud sedagi. Aga oma südant saab läbi katsuda vaid igaüks ise.

Mida arvate kampaaniast «Talendid koju»? Millises ootamatus paigas ja olukorras olete kohanud eestlast?

VL: Kes tuleb koju, see tuleb ka ilma kampaaniata, ja kes ei tule, see ei tule siis ka, kui teda kodus üle kullata. Olen eestlast kohanud Itaalias bensiinijaamas ja teda eesti keeles «Tere!» öeldes hirmutanud.

JJ: Algidee võib olla ju õilis, kuid kaks asja hakkavad mulle vastu. Inimeste kutsumine kodumaale ei tohiks olla kampaania. Fraasil «Talendid koju» on aga võime solvata neid, kelle solvamiseks see pole mõeldud. See lööb inimeste vahele lõhe ja ilmselt on peletanud paljusid kodust hoopis eemale. Loodetavasti mitte igaveseks.

Kas leidub rohtu, et Eestist massiliselt ja jäädavalt ei mindaks? On seda rohtu ülepea tarvis?

VL: Üks rohi oleks muidugi see, et inimestel oleks Eestis mugavam elada. Et maal oleks koole ka siis, kui neis käib mõni üksik laps, et oleks poode, pangaautomaate, postkontoreid, haiglaid ja bussiliine ka siis, kui need ennast «ära ei tasu». See oleks Eesti riigi mõte, et eestlane saaks Eestis elada. Muidugi, kui ta tahab. Kinni hoida ei saa kedagi. Praegu on üldse nii, et näiteks soomlased lähevad Rootsi, rootslased lähevad Norrasse ja Šveitsi, sealt jälle omakorda minnakse Ühendriikidesse või Kanadasse. Nii see käib ringiratast.

JJ: Vaat seda kõike mina küll ei tea. Riikide ja rahvaste ajalugu on täis üllatusi. Suured impeeriumid on kadunud ja väiksed keeled on jäänud. Ning vastupidi. Kui kõik oleks paberil arvutatav ja ette ennustatav, siis oleks tegelikult igav. Seda ei juhtu õnneks kunagi.

Kuidas elab eesti kirjanik aastal 2012?

VL: Nii palju, kui on kirjanikke, on ka erinevaid elamisviise.

JJ: Kuidas keegi. Mõned kulutavad oma aastaid lausete lihvimisele, nii et käsi krampis, mõned kulutavad oma päevi selleks, et maksumaksja taskust nõuda alatist õlleraha. Mõned hoolitsevad, et nende nime taha trükitaks alati «kirjanik». Mõned lihtsalt teevad seda, mida süda kutsub. Mõned on lihtsalt olemas.

Ma ei ole hea vabakutseliste advokaat, ma olen oma 18 raamatut kirjutanud palgatöö kõrvalt. Kuid selline elu ei sobiks kaugeltki kõigile, seda ma tean.

Millal on oodata teie järgmist raamatut, kui see saladus ei ole?

VL: On küll saladus!

JJ: Saladus ikka, aga küll ta ükskord ilmub!

Mida soovitate õpetajatel jõulude ajal lugeda tänavu Eestis ilmunud raamatutest?

VL: Soovitaksin lugeda raamatut, mis on küll ilmunud aastal 2011, kuid on ka tänavu tähtis. Raamatu autor on Tarmo Vahter ja raamatu pealkiri on «Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud». See raamat näitab, et vabadus pole kogemata tulnud, vaid on kogu rahva tahteavaldus ja ühine saavutus. Seda ei maksa unustada.

JJ: Ma ei tea kõiki ilmunuid. Aga ei ole tarvis tingimata pingutada nimelt millegi uuega. Loen ise kõike läbisegi, see tähendab, et vahel loen üle ammuloetud raamatuid. Mõnda korduvalt.

Milline on kõige kaunim jõulukirjeldus eesti kirjanduses?

VL: Ma ei tea, kas kõige kaunim, aga kõige võimsam küll. See on Marie Underi «Jõulutervitus 1941». See tekst oli Nõukogude ajal karmilt keelatud. Seda loeti jõuluõhtul peast. Seda lugedes tõusti püsti. See oli püha tekst. Olen ise tol ajal näinud, kuidas seda loetakse. JJ emagi luges. Kuid JJ räägib sellest ise.

JJ: Kui Marie Underi «Jõulutervitus 1941» ilmus, oli ema kahekümne ühe aastane ja ta jäi selle luuletuse vapustavat mõju meenutama oma pika elu lõpuni. Selline kaunidus on katarsist tekitav.

Aga midagi muud veel. Ma lugesin Stalini ja Hruštšovi ajal eestiaegset Laste Rõõmu, kokku köidetud lasteajakirju, mis kodus olid. Nimetusi ja autoreid ei mäleta, aga seal olid ka jõuluetüüdid, nende meeleolusid mäletan siiani.

Kas rootsi kirjanduses on tänavu ilmunud teoseid, mida peaks esimesel võimalusel eesti keelde tõlkima?

VL: Olen rootsikeelsete tuttavatega vahetevahel rääkinud rootsi kirjandusest. Minu enda rootsi keel on selleks liiga nõrk, et rootsikeelset kirjandust lugeda. Jutuajamistest on jäänud mulje, et praegu on kõik tähtsamad rootsi autorite raamatud eesti keelde tõlgitud.

Mis teid mööduvale aastale mõeldes rõõmsaks teeb?

VL: Et inimesed on olnud nii targad.

JJ: Et lumi jõuludeks maha tuli. Et Eestis muutus rahvas nõudlikumaks. Kui terve rahvas poleks olnud kõnekas, nõudlik ja otsustav veerand sajandit tagasi, siis poleks ükski valitud kogu ega ajalooline isik suutnud Eesti iseseisvust taastada. See olgu praegu mõtlemise aine kõigile Eestis!

Mis teid mööduvale aastale mõeldes kurvastab?

VL: Et inimesed on olnud nii lollid.

JJ: Mitmesuguse taseme juhtide (riik, omavalitsused, ametiasutused, firmad) liigne omakasupüüdlikkus, lühinägelikkus, otsustusvõime nõrkus ja kurtus hea nõu või selgete argumentide suhtes.

Kas salmi jõuluvanale luuletate ise?

VL: Meil pole jõuluvana ega jõulusalmide kommet.

JJ: Meil ei käi jõuluvana ja ma ei loe salmi.

Milline on teie jõulusoov?

VL: Et ma ei teeks teisele seda, mida ma ei taha, et mulle tehtaks!

JJ: Rahu kõigile, südamerahu! Leidke üles, kui kaduma on läinud, aeg selleks on küps!