FOTO: Urmas Nemvalts

Organisatsioonipsühholoogid soovitavad olukorrast adekvaatse pildi saamiseks kirjutada ootused ja tegelikkuse paberile. Kui leitakse, et ootused ei vasta olukorrale, on kaks võimalust: kas muuta olukorda nii, et see enam ootustele vastaks, või muuta ootusi nii, et need olukorrast väga kaugele ette ei ulatuks.

Estonian Airi puhul on paigast ära nii olukord kui ootused. Ja streik, millega lennujuhid jaanuaris alustada ähvardavad, ei muuda olukorda paremaks. Võib eeldada, et kui streik tõepoolest toimub, lennukid õhku ei tõuse ja piletiomanikele reisimiseks alternatiiv leida tuleb, on sellega seotud kulud nii suured, et mõne päevaga võib lennukompanii saatus olla otsustatud.

Ootused, mida rahvuslikule lennufirmale pannakse, on üsna lihtsad: me tahame, et Eestist saaks lennata maailma – või olgu, vähemasti Euroopa – olulisematesse pealinnadesse. Me tahame, et lennud ei hilineks ega jääks ära. Et piletihinnad oleksid enam-vähem vastuvõetavad. Ja mis peamine, et pileti ostnu ei tunneks end kui loteriipileti omanik, kellel võit – et lennuk ikka väljub – on puhtalt vedamise küsimus.

Mõned ootused on komplitseeritumad: me tahame, et lennufirma oleks kasumis – või vähemalt, et kahjum ei oleks nii suur. Me tahame, et selle maanurga lennuristteeks saaks Riia asemel Tallinn. Ja muidugi mängib me soovide puhul rolli ka rahvuslik uhkus, mis seab ootused lennufirma kvaliteedile: me tahame, et sellega lennanud äri- ja muud mehed ümiseks rahulolevalt, just nagu «Pisuhännas» Ludvig Sanderi nime kuuldes: «Estonian Air, all right.»

Tegelikkuse seos nende ootustega on üsna nõrk. Hilinevad või tühistatud lennud ning jätkuv hiigelkahjum kõigutavad üsna tugevalt lennufirma positsiooni. Too irratsionaalne emotsioon – rahvusliku uhkuse tunne – võiks ju kõigest hoolimata kallutada eelistama Estonian Airi mõnele odavlennufirmale, aga sihtkohtade kokkukuivamine ja lendude heitlik graafik ei jäta ka kõige patriootlikumale lendajale valikut.

On selge, et mõnda ootust ehk tulebki kärpida. Kui avalikkus nii otsustaks, võiks ju ka leppida mõistliku kahjumiga, kui see tagaks usaldusväärse graafikuga lennud olulistesse sihtkohtadesse. Kuid usaldusväärne graafik ja olulised sihtkohad on just see kitsaskoht Estonian Airi toimimise tegelikkuses, mida muuta tuleks.

Paraku streik lennukompanii usaldusväärsusele just kaasa ei aita. See, et mõlemad pooled – nii lennujuhid kui ka ettevõtte juhtkond – kinnitavad, et on püütud leida võimalust läbirääkimisteks, kuid teise poole arusaamatu passiivsuse tõttu pole see õnnestunud, jätab kogu loost üsna nigela mulje.

Võib juhtuda, et ootuste ja tegelikkuse kirjapanemisel muudab paranduste rohkus teksti enda loetamatuks. Siis on aeg alustada puhtalt lehelt. Ehk on see Estonian Airi puhul parim võimalus.