Töötukassa juhatuse esimees Meelis Paavel.

FOTO: Liis Treimann.

50. eluaastates inimesed võivad õige suhtumisega ilusti tööd leida – kuid suhtumine peab olema õige ka tööandja poolt, kirjutab töötukassa juht Meelis Paavel Postimehe arvamusportaalis.

Tänased 50-aastased – spetsialistid, juhid, poliitikud, teadlased, erinevatel elualadel töötajad – on inimesed, kes oma teadmiste, oskuste ja tööga aitasid vahetult kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele ja meie oma riigi uuesti ülesehitamisele. Kas meil ei lähe täna enam nende inimeste teadmisi ja kogemusi vaja, kuna nad kuuluvad nüüd vanusesse 50+?

Vaevalt, et meil on põhjust neilt küsida, kas nad pole ehk liiga vanad oma ametiks, uute asjade õppimiseks, noorematega sammu pidamiseks. Veelgi enam, tööealiste elanike arvu vähenedes ei saa me Eestis endale lihtsalt lubada, et 50+ põlvkond tööturult eemale jääks.

Erinevad inimesed kogevad tööotsimisel erinevaid takistusi. Ma olen liiga vana, aga ka ma olen liiga noor, ütlevad tööotsijad sageli iseendale ja meile töötukassas.

Töötukassa töös olen siiski näinud, et mistahes vanuses inimesel on väljavaated leida endale väärilist ja meelepärast tööd, kui ta on selgeks mõelnud, mida ta teha tahab, on teadlik oma oskustest ja tugevustest. Mis kõige peamine, usub endasse.

Tööturul osalemist ei takista vanus, vaid piirid, mida me ise, tööotsijad, tööandjad, ühiskond oleme iseendas seadnud – 45+, 50+, 55+ … Vanust ei saa kelleltki vähemaks võtta ega kellelegi juurde anda. Küll saame nihutada neid piire, muuta hoiakuid ja arusaamu, et igaühel, kes seda soovib, oleks võimalik tööturul aktiivne olla võimalikult kaua.

Arvamuslugu põhineb Meelis Paaveli sel nädalal ilmunud raamatus «Vaikijate hääled» leiduval artiklil.