Väiketalunduse mittesoosimine, maakoolide sulgemine, kehvad sanitaartingimused ning valikuvõimaluse nappus meelitavad naised maalt linna, kirjutab Postimehe arvamusportaalis filmimees ja poliitik Mark Soosaar.
Mark Soosaar: pruutide lahkumise neli põhjust
Arvan, et viljakas eas naistel on maalt ja eriti kaugematest küladest lahkumiseks palju põhjusi, nii paratamatuid kui ka tundelisi.
Tooks esile järgmised:
a) valik tööhõiveks on oluliselt väiksem kui meestel, sest riigi põllumajanduspoliitika ei soosi väiketalundust, kus naistel oleks võimalik käed külge lüüa,
b) maakoolide sulgemine vähendab kõrgharidusega naiste võimalusi töötada haridussfääris, mis suurelt jaolt on naiste õlgadel,
c) naised, eriti aga väikelaste emad, on meestest nõudlikumad elementaarsete kaasaegsete mugavuste ning sanitaartingimuste suhtes, mis on urbaniseerunud keskkonnas paremad,
d) vallalistel naistel on tõmbekeskustes suuremad valikud sobiva elukaaslase leidmiseks.
Riigi regionaalpoliitika on kaks aastakümmet seisnud savijalgadel ning talunud avalikku valet. Selle riietas lahti rahvaloenduse tulem, mille järgi maale sissekirjutatud ning seal tegelikult elavate inimeste vahel on väga suured erinevused.
Regionaalminister on korduvalt rääkinud vajadusest muuta rahvastikuregistri seadust ning ka püsisasutusega väikesaarte seadust, et täpsustada mõistet «püsielanik», ent lubadus ripub juba aastaid õhus.
Meie põhiseadus (paragrahvid 51 ja 52) räägib püsielaniku keelekasutusest, ent kehtivad seadused on kahjuks jätnud mõiste «püsielanik» sisustamata. Keeleseaduses oli vastav paragrahv, ent selle tühistas üleeelmine riigikogu koosseis.
Miks Eesti riik ei taha teada ega tunnistada, kus tema inimesed tegelikult elavad? Aga ikka seepärast, et raske on karmile tõele näkku vaadata!
Postimehe arvamusportaal küsib asjatundjatelt, kuidas lahendada olukord, kus viljakas eas naised kolivad linna või isegi raja taha, kuid mehed jäävad maale – värsketest rahvaloenduse andmetest ilmnenud nn pruudipõud.