Kaalutlev president

Jüri Ratas Foto: A.Peegel

Jüri Ratas polnud korvpalliliidu presidendi toolile esimene valik, nii nagu korvpalliliidu presidendiks saamine polnud ka Ratta enda suurim soov. Kuid ühel hetkel oli selge, et paremat kandidaati kui endisest korvpallurist riigikogu aseesimees pole kusagilt võtta, ning esialgu ettepanekutele eitavalt vastanud mees jõudis ka ise äratundmisele, et meelisala arengule tasub õlg alla panna.

Seega sai esmaspäeva õhtul Rattast Eesti Korvpalliliidu president tänu asjaolude kokkulangemisele.

Kuigi laiem üldsus tunneb Ratast rohkem Edgar Savisaare poliitilise pojana, kes on aastatega võtnud üle isegi oma kunagise mentori kõnemaneeri, teab korvpallirahvas teda siiski endise mängumehena, ja mis veelgi tähtsam: alaliidu sekretariaadi endise töötajana.

Ratta taustatiimil oli tema isikut klubidele kerge müüa, kuna alaliidus töötatud aasta jooksul oli tema tegevuseks noorteliigade juhtimine – valdkond, mida praeguse sekretariaadi juures peetakse üheks nõrgimatest ning mille parandamine on noortega tegelevate klubide silmis üks prioriteete.

Noorena oli Ratas usin korvpallipoiss, kuid karjäär jäi erilise särata. Ta kuulus küll omaealiste Eesti koondisse, kuid meeste hulgas suurte tegudeni ei jõudnud. 1990. aastate teises pooles mängis ta meistriliigas kolm hooaega.

Neist vaid ühel oli ta kohal enamikus kohtumistes, kuid nendelgi kordadel leppis  korvpalli jaoks lühikest kasvu tagamees siiski peamiselt statisti rolliga. Pärast kümneaastast pausi naasis ta Nõmme RIMi värvides teises ja kolmandas liigas palliplatsile, ent poliitikukarjääri kõrvalt ei jõudnud mängudele just kuigi tihti. Tänavu enam meeskonna koosseisust tema nime ei leia.

Kuigi harrastuskorvpallurina polnud Rattal pallimängule pühendumiseks ülemäära palju aega, on ta lubanud presidendina olla tegusam.

Ratas on aga poliitik. Ta ei taha ja ilmselt ka ei saa hakata alaliidus möldri kombel tolmutama, vaid eelistab kaalutletult, tasa ja targu tegutseda. Juba valimiste eel teatas ta, et ei kavatse teha kiirelt suuri muudatusi, ja kiitis seni korvpalli juhtinud inimeste tööd. Sellised väljaütlemised muutsid aga nii mõnegi talle hääle andnud klubi esindaja murelikuks – juba küsitakse üksteiselt, kas kõik jääbki vanaviisi.

Tegelikult oli Rattal oma uue ameti esimesel päeval võimalik ilmutada tugevat selgroogu, kutsuda kokku oma uus juhatus ning muuta eelmise juhatuse päev varem tehtud viimane otsus, mis puudutas võistlusjuhendisse tehtud erandeid.

Ise samuti vanasse juhatusse kuulunud mees tõmbas aga selja küüru; tunnistades küll, et otsus oli vale, ent ei teinud midagi selle muutmiseks.

Sirgeseljalisem tegutsemine oleks andnud talle tuleviku suhtes palju rohkem usalduskrediiti.