Jüri Saar: ENSV-aegsest vaimsusest

Jüri Saar Foto: Toomas Huik / Postimees

Nõukogude ajal ei moondunud niivõrd vale tõeks kui osa tõde hakkas lihtsalt ununema, kirjutab Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar ajalooajakirja Tuna detsembrinumbris. Postimehe arvamusportaal avaldab artikli kokkuvõtte.

Repressiivsete režiimide tingimustes toimunut kaldutakse ekslikult vaatlema üksnes sunni ja vägivalla kategooriates alahinnates muid komponente. Lisaks hirmule, püüdele end kaitsta viletsuse ja füüsilise hävitamise eest oli nõukogude perioodil oma osa ka inimeste igatsusel sisemise kooskõla ja õnne järele, samuti valikuvabaduse puudumisega kaasneval vastutusest vabanemise tundel. Nii kujunesid välja varieeruvad oludega kohanemise praktikad, viisid, mis ei ole seletatavad vaid triviaalse hirmuga ja kogu olemasolu taandamisega räigele vägivallale. Võimu ja vaimu omavaheline läbikäimine «nõuka-ajal» oli kindlasti mitmetähenduslikum, sest bolševikel õnnestus lisaks totaalsele ja vägivaldsele võimuaparaadile luua spetsiifiline vaimuelu sfäär, kus vägivald ja võim olid erilises seoses.

Tolle ajajärgu vaimuelu iseloomustavaks produktiks kui «võimu mänguks vaimuga» on Gustav Naani 1969. aastal avaldatud artikkel võimust ja vaimust. Naani käsitlus esindas seda muutust, mis toimus pärast Stalini jäiga kursi asendumist inimeste uuel ehk «pehmel viisil» kontrollimisega. Kui stalinismi periood esindas brutaalset võimu, inimeste absoluutset allutamist välisele jõule, mil vähimalegi vastuhakule järgnes repressioon ja valida oli vaid «pannile või potti sattumise vahel», siis uus ajastu pidi näitama kontrolli jõudmist inimeste sisse, interventsioonid suunati ümber kehalt isiksusele, hingele, vaimule.

Nõukogude võimu tingimustes mitteelanutel on raske või isegi võimatu tajuda seda, millise tasemeni oli kogu elu politiseeritud, täis väljaöeldu ja tegelikkuse vastuolusid ning allutatud ideoloogilisele kontrollile. Olime kõik pool sajandit justkui asukad kinnipidamisasutuses, vangilaagris, mis jagunes küll «kaheks tsooniks» – «suureks ja väikeseks», kuid mis põhimõtteliselt ei erinenud teineteisest. Tolleaegse nn laagriühiskonna juhtkond, tippadministratsioon, koosnes eriliselt nõukogude võimule ustavast, «klassivõitluses karastunud kaadrist».

Eriteenistuste töötajaskonda, «uut aadlit» kui ühiskonna kõige kooresemat koorekihti püüti tekitati Eestis alates maa okupeerimisest. Vastavalt ühiskonna vajadustele olid «kaagebiidid» suutelised oma rollide muutmiseks. Kui otsesed repressioonid lõppesid, jätkus «võitlus vaimurindel». Naan esindaski seda «bolševistlikku kaardiväge», kuigi paljude tema kaasaegsete nostalgilistes mälestustes paigutub ta millegipärast vaimuesindajate ridadesse. Nii põimusid omavahel vaimu ja võimu hierarhiad, mille seoseid ja üleminekuid ühest teiseks pole tänaseni lihtne tuvastada.

Väidet, nagu oleks nõukogude perioodil pärast stalinismi leidnud aset siinse kultuurielu enneolematu õitseng, on olnud kuulda mitmelt lähiminevikku käsitlenud autorilt. Niisuguse üldhinnanguga ei saa ilma oluliste reservatsioonideta nõustuda. Hinnates tolleaegset olukorda peab keskenduma olulistele aspektidele, mitte teisejärgulistele üksikasjadele.

Üks kõige drastilisemaid tulemusi «vormilt rahvuslikus ja sisult sotsialistlikus» kultuurielus oli uue tõediskursuse juurdumine. Valet ei hakata pidama tõeks ja tõde valena laimama, vaid suunameel, mille alusel inimesed reaalses maailmas orienteeruvad, atrofeerub aegamööda. Nõukogude-aegse vaimutegevuse üks «viljadest» oli, et Eesti kollektiivne mälu hakkas kaotama oma faktilist minevikku («kui päriselt tegelikkuses aset leidnut») ning siinse ajaloo narratiiv hakkas välja nägema absurdne, lünklik.

1960. aastatel toimus oluline murrang, mil vaimses mõttes aktsepteeriti nõukogude võimu ja paljuski kadus n-ö üldisem sisemine vastuseis okupatsioonile ja kommunistlikule ideoloogiale, süvenes uus usk, et Nõukogude Liit ja kommunism olid «tulnud, et jääda». Elu ilma vabaduseta, viibimist sisuliselt sunnilaagris hakati võtma loomulikuna, kus on võimalik leida oma väikesi inimlikke rõõme, ja sellega lepiti.

Niisuguse muutuse üks põhjuseid oli see, et Eesti intelligentsi vastupanu võõrvõimule muutus kuni impeeriumi kardinaalse nõrgenemiseni järjest hääletumaks ja olematumaks. Dissidentlus kujunes siinsetes oludes «katlakütjate» ehk nende pärusmaaks, kes söandasid olla peavoolust kõrvalehoidjad, loobusid karjäärivõimalustest, olid ametliku diskursuse poolt vaadatuna hälvikud.

«Sotsialismi õitseng» lõppes ja edasi ei tulnud mitte kommunism, kindel tee üleüldise õnne juurde, vaid hoopis stagnatsioon ja kiire allakäik. Võib olla niisugustes oludes, kus igasugust mõttevabadust ja –aktiivsust süstemaatiliselt kontrollida ja alla suruda üritatakse, muutub väiksemgi mõtteidu suurele ja väliselt justkui igavesti püsida suutvale süsteemile ohuks. Sarnaselt elusorganismile, kelle immuunsüsteem on steriilse keskkonna tõttu võimetu tõrjuma karastunud organismi jaoks ohutuid pisikuid ning kes siis väliselt justkui hea tervise juures olles tähtsusetute sissetungijate tõttu järsku haigestub ja «ära lõpeb».

Vaimse poole osatähtsuse alahindamine tõi kaasa poliitilise võimu kokkukukkumise, sest suurte musklite ja tühja peaga koll ei osanud endaga enam midagi peale hakata. Isegi Naani tasemel viljeletud «vabamõtlemine» oli ohtlik ja külvas soovimatut seemet, hääletu, passiivne vastupanu osutus üllatavalt efektiivseks. Süsteemis leidis aset asümmeetriline muutus ilma silmnähtava välise põhjuseta, mis tõigi kaasa XX sajandi suurima «geopoliitilise katastroofi».