Viimasel kolmel nädalal on ilmunud paarkümmend raamatut, mis väärivad suuremal või vähemal määral tähelepanu. Kui ma ütlen, et mulle ei meeldi, et jõulude eel ilmub nii palju teoseid, siis on virin tingitud mu vaesusest ja ajapuudusest ning ka ahnusest – paljusid jõuluvana kotti püüdlevaid raamatuid tahaks ju osta, lugeda, kinkida.
Ellujäämise nimel võitlevad kirjastused pole lollid – kingiorgia eel külastavad raamatupoode ka inimesed, kes tavalisel ajal sellistesse poodidesse ei satu. Just sel nädalal teatas Rahva Raamat, üks kahest Eesti raamatumüügiketist, et detsembris on nende poodides jaemüük kümme protsenti suurem kui see oli eelmisel aastal. Ka Apollo poed on rahvast pungil.
Kolmapäeva õhtul jälgisingi üht erilist etendust – jõulupaanikat Tallinna raamatupoes. Intriigi oli vähe, kuid põnevust jätkus, sest ostjaskond oli kirju. Näiteks ühel paaril jätkus teineteisele rohkem silmi kui raamatutele, kaks pensionieas prouat olid aga mantlid seljast võtnud, sosistades istusid nad diivanil, virn uusimat ilukirjandust nende ees. Samas uitasid ringi vanemate seltsis poodi tulnud teismelised (sugugi mitte virila, pigem vaimustunud ilmega!). Märkasin ka sõbrannasid, kes väljusid poest vähemalt kümne raamatuga.
Tumedates mantlites härrad jäid silma aga pigem kui kindla eesmärgiga ostjad, kolme-nelja minutiga oli vajalik raamat neil peos. Kaubaks ei läinud mitte ainult kokakad, Oksaneni teosed ja «50 halli varjundit», vaid kotti pakiti kõiksuguseid raamatuid.
Müüjad olid kui kassaaparaadid, kordagi ei pakkunud nad end riiulite vahel uudistavate inimestele appi. Tegelikult ei mäletagi, et raamatupoes oleks müüja mõne kliendi poole pöördunud küsimusega «kas saan teid aidata?». Samas just raamaturiiulite vahel võib ostja rohkem nõu vajada kui sokipoes!
Paljudes Eesti linnades on raamatupoeks supermarketi raamatulett. Eestlasi on vähe, raamatuid ostvaid eestlasi veelgi vähem. Praegu on tuhat eksemplari suur tiraaž. Aga sellele vaatamata saavad lugejad lisaks astroloogilistele abimeestele ning koka-eluabiraamatute kõrval valida Eesti oma kirjanike uudisteoste ja maailmas laineid löövate raamatute tõlgete vahel.
Homme ilmub Postimehe vahel kultuuriaasta kokkuvõte, kus on ära nimetatud 67 tänavu ilmunud raamatut, mida uudiskirjandust tundvad inimesed soovitavad lugeda. Üheksal vastajal oli raske piirduda vaid kümne 2012. aastal ilmunud teosega, kõik tahtnuks rohkem soovitada! Lõppev aasta oli rikkalik ja hea kirjandusaasta. Ohtralt ilmus häid tõlkeid ja veelgi olulisem: eesti kirjanikelt ilmus kirjanduslukku jäävaid raamatuid, näiteks Tõnu Õnnepalu «Mandala», Urmas Vadi «Tagasi Eestisse» jt.
Hea kirjandus pole Eestist kadunud. Nii et tasub küll raamatupoodi trügima minna!