Juhtkiri: siin on parim tõestus, et maailmalõppu ei tulnud

Foto: Urmas Nemvalts

Kui maiad oleksid teadnud, kuidas nende kalender mitu tuhat aastat hiljem viib paanikasse nendega võrreldes märkimisväärselt kõrgemal tehnoloogilisel arengutasemel inimühiskonna, oleksid nad tõenäoliselt oma kalendri kahjutundest ümber vormistanud – nii kirjutas geoloog Erik Puura kolme aasta eest oma ajaveebis.

Erinevaid maailmalõpu-ennustusi on olnud ja on ka praegu väga palju. Muistse Ameerika tsivilisatsiooni kalendriga seostatu on aga üks neist, millest on saanud üleilmne meedianähtus. 2012. aasta talvise pööripäeva maailmalõpp murdis sektantide ringist kollasesse ajakirjandusse juba aastate eest. Nüüd eksponeerivad seda teemat vägagi massiivselt ka need kanalid, mida pole harjutud pidama kollasteks ning sugugi alati pole neiski käsitlus läbivalt mõistuspärane. Vähemalt lõppu lisatakse enamasti vihjeid, et «midagi selles ju ometi on» või «kahtlus jääb».

Maailmalõpp tundub olevat hea (meedia)äri. Mis on bestselleri valem ehk miks on nii suurt tähelepanu saavutanud just see maailmalõpu-kuupäev paljude seast? Mõned eripärad saab välja tuua. Tegu pole meie kaasaegse inimese ennustusega, kes väidaks, et on saanud selle teadmise ilmutuslikult näiteks jumalalt. Maiade kultuuri uurivad teadlased ning kuigi nende eriala on arheoloogia ja mitte kosmoloogia, töötab sõna «teadlane» pealkirjas ikkagi.

Enamikule inimestest ongi ülespuhutud maailmalõpp kõigest üks osa meelelahutusest. Teame aga nii ajaloost kui kaasaegsest maailmast palju näiteid inimestest ja inimrühmadest, kelle elu on mitmesugused maailmalõpud tõepoolest ruineerinud. Eestiski on olnud taluperesid, kes raiskasid oma vara, sest kohe-kohe pidi tulema maailmalõpp. Nüüdsedki maailmalõpu ootajad teevad hulgaliselt rumalusi, kahjustades eelkõige iseennast ja oma lähedasi.

Siin tulebki mängu küsimus meedia vastutusest. Vastus on, et kaugeltki mitte kõik meediatooted pole loodud oma vaatajate ja lugejate huvide teenimiseks, vaid ainult nende arvelt teenimiseks. Mõistagi pole meedia võimuses välistada arutuid uskumusi või käitumist. Küll on aga võimalik püüda siiralt teenida oma publiku huve, kajastades tegelikkust vastavalt südametunnistusele ja parimatele teadmistele.

Võiks ju öelda, et parim tõestus, et maailmalõppu ei tulnud, on see, et te praegu Postimehest seda lugu loete. Paraku ei pruugi niisugune tõdemus tõsimeeli uskujaid ikkagi veenda ega uskumise arvel teenijate käitumist muuta. Kui planeeti Maa ei purusta kokkupõrge olematu planeediga Nibiru, väidetakse küllap, et maailmalõpp toimus hoopis vaimsel tasandil või et inimkond on tänu palvetele lihtsalt veidi armuaega juurde saanud …