Heido Vitsur: Eesti majanduskasv ei jõua inimesteni

Heido Vitsur. Foto: Peeter Langovits

Sisetoodangu järgi on Eesti üsna lootustandval kasvutrajektooril, kuid siiani pole erilisi märke, et see edu meie inimesteni oleks jõudnud, võtab LHV panga makroanalüütik Heido Vitsur lõppeva majandusaasta Sirbis kokku.

See aasta oli vastuoluline ja sõltuvalt vaatenurgast saab seda täiesti erinevalt hinnata. Seda ka majanduses. Seepärast ei tahaks näiteks kuidagi uskuda, et Eesti Panga detsembri alguses välja öeldud seisukohad ja ettevõtjate kriitika käivad ikka ühe ja sama maa kohta. Ettevõtjad ei taha kohe kuidagi nõustuda väitega, et meil on majanduses kõik üpris heas seisus. Ja eks erine sama diametraalselt ka ettevõtjate, töötajate ning poliitikute arusaamad isegi siis, kui nad kasutavad oma seisukohtade kujundamisel samu andmebaase. Kuid kahte asja võiksime möödunud aasta kohta siiski kõik tunnistada. Esiteks seda, et meil ei läinud sugugi nii halvasti, kui väga kergelt oleks võinud minna, ja teiseks ka seda, et selle aastaga meie mured veel ei lõppenud, nii kodus, kui ka terves maailmas.

Kujunenud olukorrale lahenduse leidmise teeb seekord eriti keeruliseks tõsiasi, et riikide olukorras on seekord erinevusi vahest rohkem kui kunagi varem, kuid seejuures pole riigid kunagi varem üksteisest nii palju sõltunud kui nüüd. On tõsi, et üldise mureliku fooni taustal paistab Eesti maailmas silmapaistvalt edukana. On ju loomulik, et võla ja riigieelarve tasakaalustamise koorma ning majandusliku ebavõrdsuse all ägavatele poliitikutele üle kogu maailma tundub tasakaalus eelarvega ja riigivõlata Eesti imedemaana. Eriti siis, kui arvesse võtta ka seda, et Eesti on viimase kahe aasta jooksul olnud nende väheste riikide seas, kelle majanduskasv on pärast kriisi eriti muljetavaldav olnud ja jätkunud kas siis, kui kogu eurotsooni majandus jälle langusesse on vajunud.

On loomulik, et riikide edukust hinnatakse maailmas mõningate suure üldistusastmega näitajate nagu sisetoodangu ja selle kasvutempo, tööpuuduse ulatuse ja viimasel ajal eriti riigivõla ja eelarve tasakaalu alusel. Esimene suur veelahe hindajate vahel tekib aga sellest, kuhu nende näitajate juurest edasi minnakse ja millisel taustal neid tõlgendatakse. Seda nii ajalises kui ka tausta laiuse mõttes; kas jäädakse puhtalt majandusse või heidetakse pilk ka sotsiaalia poolele.

Seega algavad raskused mööduva aasta edukuse hindamisel juba sellest, mida võtta võrdlusbaasiks. Kriisiajal on see küsimus ju tunduvalt olulisem kui majanduse ühtlase arengu faasis. Ja sõltuvalt sellest, mida tahetakse teada saada, võib aluseks võtta kas eelmise aasta, suurima SKTga, s.o arutu võlguelamise aasta, nn jätkusuutliku SKT taseme või siis hoopis kriisi sügavaima hetke. On arusaadav, et sõltuvalt algpunkti valikust on vahe siin väga suur, mis annab ruumi kõikvõimalike tõlgenduste tekkeks ning sealhulgas ka ilustavateks või mahategevateks spekulatsioonideks. Edasi tuleb tunnistada ka seda, et iseendaga võrdlemine pole kuigi informatiivne, kuid ei ole lihtne leida maad, millega Eestit võrreldes saaksime oma edukusele objektiivse hinnangu. Nii nagu kõik õnnetud perekonnad on õnnetud omal viisil, on ka kõik riigid raskustes omal moel.

SKT pole jõukuse ega heaolu mõõt

Seejuures pole üldse selge, milliseid näitajaid või nende komplekti saab riigi edukuse objektiivseks mõõtmiseks üldse kasutada. Kõigele lisaks tuleb arvesse võtta ka mõõtmisraskusi ehk andmete usaldusväärsuse määra. Nii näiteks oleme aastaid teadnud, et Eesti SKT on inimese kohta peaaegu kuuendiku võrra olnud Leedu omast suurem, kuid pärast Leedu tegeliku rahvaarvu selgumist 2011. aastal saime teada, et oleme ühe inimese kohta tuleva SKT poolest peaaegu võrdsed. See aga ei tähenda veel seda, et meil inimesed ühteviisi hästi või halvasti elaksid. Kaugeltki mitte. SKT ei ole juba oma definitsiooni järgi jõukuse või inimeste heaolu mõõt. SKT abil mõõdetakse üksnes selle riigi territooriumil registreeritud ettevõtetes toodetud ja müüdud kaupade väärtust.

Euroopa Liidus langeb SKT ja selle maa elanike jõukuse ning elustandardi tase enam-vähem kokku 18 juhul 27st, 9 juhul aga mitte. Suurimat grimassi SKT ja elustandardi vahel võime oodatult näha väikeses Luksemburgis, kus täiesti korrektselt arvutatud SKT annab riigi jõukusest täiesti ebaadekvaatse pildi. Nii on Euroopa statistikaameti andmetel Luksemburgi SKT inimese kohta 2,7 korda Euroopa keskmisest ja neli korda Eesti omast suurem, aga kui tulla rahva jõukuse, see on inimeste elujärje ja tarbimistaseme juurde, jääb luksemburglaste 2,7-kordsest üleolekust alles 1,4-kordne üleolek ja 4-kordsest 2,4-kordne. Luksemburgis ei lange ju kokku ei sealne elanikkond ega töötajaskond, ei seal loodud toodang ja seal registreeritud ettevõtete raamatupidamise dokumentides kajastatud uus väärtus. Kõik on siin ühtaegu piinlikult õige ja loogiliselt vale. Muuseas, Luksemburg pole mingi erand ega rekordiomanik.

Mida väiksem on riik, seda vähem informatiivne võib olla nende korrektselt arvutatud SKT ja nii ongi mägedesse peidetud tibatillukesed Andorra, Liechtenstein ja San Marino Euroopa ülekaalukalt kõige edukamad või rikkamad maad, kui rikkust arvutada SKT järgi.

Kuid õnneks on Eurostatil andmeid kõige kohta, sealhulgas ka selle kohta, kui palju iga riigi elanikud ise oma maa SKTst palkade ja riigi osutatud tasuta teenuste näol (näiteks haridus ja tervishoid) osa saavad.

Euroopa Liidus on viis riiki, kus inimeste kogutarbimise SKT osa on keskmisest (üle kümne protsendi) väiksem: Luksemburg, Holland, Iirimaa, Eesti ja Tšehhi. Kui kolme esimese puhul on asi suhteliselt selge, sest need on kohad, kuhu ettevõtjad üle maailma armastavad oma ettevõtteid registeerida ja peakortereid asutada, siis Eestil ja Tšehhi riigil sellist kuulsust ei ole. Mida näitab meie puhul see, et meie ühe elaniku kohta tulev SKT moodustab 67% Euroopa keskmisest, kuid meie tarbimine üksnes 58%? Tõsi, meie eelarve defitsiit on väiksem kui ülejäänud riikides, kuid see-eest pole meil vaja ka kulutada võla teenindamisele, mistõttu meie netovõimalused on suurema defitsiidiga riikide omast pigem paremadki. Ja kui vaadata viimase kolme aasta andmeid, hakkab silma ka see, et meil on viimastel aastatel vahe SKT ja isikliku tarbimise taseme vahel üsna tuntavalt suurenenud. Miks? Seega saab viimaste aastate saavutuse SKT kasvu osas kokku võtta järgmiselt: sisetoodangu järgi oleme me üsna lootustandval kasvutrajektooril, kuid siiani pole erilisi märke, et see edu oleks jõudnud meie inimesteni.

Suuremat rahulolu ei paku ka tööpuuduse ja hõivatuse osas saavutatu. Reeglina lähtutakse siin rahvusvahelise tööorganisatsiooni metoodika järgi kogutud andmetest. Eestil on need suhteliselt positiivsed. Tööpuudus on meil kriisi halvima aastaga võrreldes vähenenud peaaegu kaks korda, kuid rahule võib olukorraga tööturul jääda üksnes see, kes arvude taha ei söanda vaadata. Ettevõtjad kurdavad, et vaatamata 10% tööpuudusele pole neil vajalikku tööjõudu kuskilt võtta, tööotsijad aga väidavad, et ettevõtjate pakutava tasu eest polegi mõtet tööle minna (teenib ju iga viies inimene tuludeklaratsiooni esitanutest kuus vähem kui 300 eurot). Neil mõlemal ongi õigus, aga mitte neil, kes väidavad Eesti tööturu heas tasakaalus olevat. On aeg mõista, et tööturu avanemine näitas meile paremini kui mis tahes näitajad ja edetabelid ära meie tõelise konkurentsivõime. Loomulikult ei ole paljudel töötutel mõtet väikese palga eest minna tööle meie ettevõtetesse – pole mõtet, kuna võib minna Soome või kuhugi veel kaugemale.

Kadunud 60 000 inimest

Selle aasta kolmanda kvartali lõpuks oli Eestis 585 000 legaalset töökohta ehk 90 000 vähem kui enne kriisi ja ainult 10 000 enam, kui oli kriisi suurima, 17% tööpuuduse ajal. Nüüd on meil töökohti 2% võrra enam, kuid tööpuudus poole väiksem. See disproportsioon on ainult esimesel pilgul ebaloogiline. Need kadunud 60 000 inimest töötavad nüüd kas välismaal, koduses hallis sektoris või on lahkunud tööturult. See aga tähendab, et Eesti majandus pole meie rahva tuleviku kindlustamiseks suutnud kriisijärgsel perioodil luua piisavalt palju konkurentsivõimelisi töökohti, jätnud oma niigi õhukese maksubaasi veel kümnendiku võrra kitsamaks. Paraku jääb see nõrkus meid ka edaspidi mitmest kandist kummitama ja sellest võib saada meie maa Achilleuse kand. Vähema kui 600 000 töökohaga me oma 1,3 miljoni suurust rahvast, hariduse, tervishoiu ja sotsiaalkindlustuse süsteemi üleval ei pea ning üksnes lahedad töövõimalused Soomes ning mujal on loonud illusiooni, nagu poleks meil hõivatusega erilisi probleeme. Meie inimestele avanenud tööturg on meile tegelikult suurim väljakutse ning kui me ei hakka tõsiselt mõtlema sellele, kuidas Eestis inimestele konkurentsivõimelist palka pakkuda, siis neelab Soomes juba sellel kümnendil tekkiv auk tööjõu pakkumises suure osa meie kohanemisvõimelisest tööjõust.

Ka kolmanda meie tugevuse ehk eelarve tasakaaluga pole asjad natukegi pikemas perspektiivis kuigi pilvitud. On ju meie eelarve tervelt viiendiku ulatuses tasakaalus üksnes tänu Euroopa fondidele ja muudele väljast laekuvatele tuludele ning paljusid meile olulisi kulutusi finantseeritakse valdavas osas just tõukefondide arvelt. Arvestades kriisi pikalevenimist, on meil viimane aeg hakata mõtlema sellele, kuidas lähitulevikus tuntava välisabita hakkama saada, kust saada vajalikke tulusid ja kuidas olemasolevat raha efektiivsemalt kulutada. On selge, et see on töö, mida vastutustundega inimene viimasele aastale ei söandaks jätta.

Neljanda kriitiliseks peetava parameetri, s.o tulude ebavõrdsuse poolest on meil asjad kriisi ajal tõepoolest korras olnud. Tulude ebavõrdsust näitav Gini koefitsient Eestis kriisi ajal ei suurenenud vaid vähenes. Arvan, et kiitust tuleb siin jagada mõlemale: nii ettevõtlikule rahvale, kes oskas kodust kaugemal teenistust leida, aga ka valitsusele, kes ei läinud toetuste ja pensionide vähendamise teed, kuigi seda talle soovitati. Nii alanes tulude ebavõrdsust kajastav Gini kriisi alguses seniselt 33,4%lt 30,9%le, see on 7,5%, mida pole sugugi vähe. Tõsi, pärast 2008. aasta alanemist on ebavõrdsus jälle kasvama hakanud, kuid pole kriisieelse tasemeni veel jõudnud.

Siinkohal tuleks arvestada ka seda, et Eesti kuulub Euroopa Liidus 11 kõige suurema ebavõrdsusega riigi hulka ja erineb selle poolest suuresti Põhjamaadest. Suuremat ebavõrdsust kui Eestis võib reeglina kohata postsotsialistlikes ja vaesemates Lõuna-Euroopa riikides. Erandiks on siin üksnes angloameerika kultuuri kuuluvad Iirimaa ja Inglismaa, kus ebavõrdsus on praegu samal tasemel, nagu see oli Eestis enne kriisi. Meie naabrite tulude ebavõrdsus on aga viiendiku või isegi veerandi võrra väiksem kui meil. Seepärast ei ole mul mingit kahtlust, et ka tulevikus on küllalt paljud eestlased valmis minema Põhjamaadele massiliselt tööle küllaltki tagasihoidlikele töökohtadele, sest seal makstakse ka tagasihoidlikul kohal töötamise eest mõistlikku töötasu.

Ja nii me võimegi sõltuvalt sellest, mida oluliseks peame, täiesti õigustatult deklareerida, et Eesti on taastumise poolest kiireimate hulgas. Sama õigustatult võidakse meile öelda, et teie kukkumine oli samuti kõvemate hulgast ja te pole oma august veel välja saanudki ei reaalse SKT ega ka inimeste reaalpalga poolest, rääkimata hõivatuse või pikaajalise tööpuuduse tasemest.

Kuid meie kõige suuremaks murekohaks pole kaugeltki see, et meie SKT pole saavutanud veel kriisieelset taset, vaid et meil püütakse liig palju oma elu korraldamisel rahulduda mõne olulise, kuid suure üldistusastmega näitaja jälgimisega ega hoolita eriti palju sellest, mis on nende andmete taga, vaid kinnitatakse visa järjekindlusega, et kui need arvud on korras, tuleb kõik muu iseenesest järele. Meil ei taheta teada, kui palju meie hõivatusest tuleb Soome töökohtade arvelt, ega mõelda sellele, et sellise olukorra kestmine röövib meilt tuleviku võib-olla veel suuremal määral kui mõõduka võlaga loodud produktiivsed või vajalikud töökohad seda teha võiksid.

Ebavõrdsusega kaasnevad ohud

Mida võime loota eelseisvalt aastalt? Ma ei tea ei maailmas ega ka Eestis ühtegi tõsiseltvõetavat prognoosi, kus Eestile ennustataks tulevaks aastaks majanduslangust või isegi stagnatsiooni. Ja ilmselt see nii ka on, kui kuskilt mingi must luik jälle välja ei uju. Paraku on neid kohti, kust must luik välja ilmuda võib, enam kui piisavalt. Ka siis, kui jätta võimalikud sõjalised konfliktid ja nende mõju majandusele kõrvale, ei saa kindel olla, kas selle aastaga rajatud tulemüür on nii tugev, et vastu pidada ka siis, kui turud seda võimsalt Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania võlakirjadega ründama hakkavad. Teatav oht peitub ka USA ja Hiina majanduses, kuid ega aimatavad ohud pole need kõige hullemad. Nähtava ohu vastu oskab ju igaüks end mingil moel kaitsta. Millised nähtamatud ohud võivad meid siis uuel aastal ees oodata? Sotsiaalteadlased väidavad, et rahvad on kriisist väsimas. Ega siis Rooma paavst päris ilmaaegu oma 14. detsembri läkituses maailma valitsustele ja poliitikutele kutsunud neid tänast majandusmudelit reformima, kuivõrd see toimivat üksnes väikese ringi huvides. See väikese ringi huvides toimimine on reaalne oht, sest nii nagu näitas Vilfredo Pareto juba sada aastat tagasi, ei kasva ebavõrdsus kunagi üle teatava piiri, enne juhtub midagi muud. Ilmselt ei juhtu see veel aga tuleval aastal.

Kuid pole välistatud ka selline asjade käik, et meil läheb tuleval aastal hästi ka siis, kui meie naabritel enam hästi ei lähe. Esiteks on ju madalama kulutasemega Eesti ka edaspidi paljudele Skandinaavia tootjatele koht, kus nad saavad tugevneva konkurentsi tingimustes veel mõne aja vastu pidada. Teiseks on Aasia riikide kiire areng tekitanud olukorra, kus rahvusvahelistel firmadel on kasulik tuua Hiina tarvis toodangu valmistamine siia, Eestisse, või anda tellimused meile, mitte aga vastupidi, nagu see on olnud viimase ajani.