Seda juhtub harva, et nädala ametis olnud minister saab uudistes kommenteerida edusamme oma valdkonnas. Loodetavasti toob selline algus Taavi Rõivasele ministriametis head õnne, sest seda on tal tarvis.

Eile osaliste allkirjad saanud tervishoiutöötajate kollektiivleping oli arstide ja õdede streigi tulemus. Ent uus sotsiaalminister peab enesele aru andma, et seekordse arstide-õdede palgatõusuga ravitakse ikkagi vaid üht haiguse sümptomit, mitte tervishoiu tervisehädade tegelikke põhjuseid. Tegelikud hädad vajavad poliitilisi otsuseid, mida on aastaid edasi lükatud. Kuni need otsused on langetamata, võib iga tervishoiutöötajate kollektiivlepingu lõppemine tähendada uut streiki.

Streik on seaduslik vahend töötülis surve avaldamiseks, kuid süsteem, mis püsib töös vaid streikide jõuga, ei anna tunnistust heast juhtimisest. Ning kuigi seekord õnnestus Hanno Pevkuril vältida patsientide pahameele muutumist nõudmisteks ministrile, ei pruugi see järgmine kord enam nii soodsalt laheneda: kui ühes süsteemis jõuab töötüli pidevalt välja sellise äärmuseni, nagu streik tänapäeva Eesti töösuhetes on, siis viitab see veale süsteemis palju üldisemalt kui vaid tööandja-töövõtja vaidluse raamid.

On vägagi sümptomaatiline, et veel novembri lõpus ütlesid väikehaiglad eelseisvat kollektiivlepingut kommenteerides, et neil ei ole sellise kokkuleppe täitmiseks raha. Et haiglate liit kollektiivlepingu eile siiski allkirjastas, näitab, et väikehaiglad peavad selle raha ikkagi leidma. Tähelepanuväärne on seegi, et kui veel sügisel räägiti patsientide suurest omaosalusest, mis kindlasti rohkem kasvada ei tohiks, on valitsus nüüd heaks kiitnud visiiditasu ja voodipäevatasu tõstmise. Vaid perearstid on veidi häiritud, leides, et neilgi peaks olema õigus visiiditasu küsida.

Kuid pisku, mida veel annab patsiendi taskust välja pigistada, on ikkagi vaid pisku ja sellest ei piisa haiglavõrgule sellisel kujul, nagu see praegu Eestis on. Nii satubki sotsiaalministrina hea õnne lainel alustanud Taavi Rõivas varsti selle lõhkise küna ette, kus on seisnud kõik sotsiaalministrid alates Eiki Nestorist enam kui kümme aastat tagasi: haiglaid on palju, patsiente, arste ja raha aga vähe. See vähenemine ja ümberprofileerumine Eesti haiglavõrgus, mis kümne aastaga toimunud on, pole aga mitte niivõrd kaalutletud tervishoiustrateegiliste otsuste tulemus, vaid elu ise.

Taavi Rõivas võib ühineda tervishoiutöötajate õnnesoovidega kollektiivlepingu sõlmimise puhul, ent argipäev tuleb taas. Nüüd, meedikute töörahu kindlustamise taustal, on olukord mõnevõrra soodsam ka nende otsuste langetamiseks, mis tervishoidu tegelikult raviksid ja raviraha ravimiseks jätaksid, st haiglavõrgu korrastamiseks. See ei ole kerge, kuid on ka selge, et vaid streigiga streigist streigini ei saa tervishoidu korraldada, sest raha ja abivajajate hulk on pikas perspektiivis pöördvõrdelises seoses.