Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutab, et poliitikategemist armastatakse tihti võrrelda vorstiteoga, mida polevat soovitatav vaadata, et mitte söögiisu rikkuda. Siiski on tänapäeva tehnoloogiale tuginevas vorstivabrikus sedavõrd palju muutunud, et vorst enam nii eemaletõukav ei tundugi.
Üks aastate eest tehtud avaliku arvamuse küsitlus näitas, et kodanikud peavad riigikogu liikmete juures kõige olulisemaks seaduste, ühiskonnaelu probleemide ja majanduse head tundmist. Kui juriidiliste ja majanduslike teadmiste osas ei ole põhjust seadusandjatele tõsiseid etteheiteid teha, siis ühiskonna toimimisest arusaamisega on olukord küll kehvapoolne.
Lugedes Rait Maruste artiklit «Rahvavõimust. Ikka ausalt» (epl.ee 14.12), jääb vägisi mulje, et auväärne riigikogulane ei saagi täpselt aru, milles on kodanike kaasamise mõte ja olemus. Maruste võrdleb oma kirjutises riigikogu ja «Harta 12» toetuspinda, tuues esile, et kui riigikogu põhiseaduskomisjoni 11 liikme taga on 24 712 valijat ehk hääleõiguslikku Eesti kodanikku, siis harta on kogunud veidi üle 17 000 kliki ja pole teada, kes need klikkijad üldse on. Maruste küsib: «Kas harta initsiatiiv esindab ikka kogu rahvast, kõiki selle kihte ja eri ühendusvorme kogu oma mitmekesisuses ja kõigile võrdseid võimalusi andes?»
Vastan – ei esinda! Ja pole seda kunagi ka eesmärgiks seadnud. «Harta 12» ei võtnud sihikule mitte allkirjade kogumist (muide, kui oleks võtnud, oleks ka põhiseaduskomisjoni häältesaak olnud kergesti löödav), vaid soovis avalikkust ärkvele raputada, algatada diskussiooni, teha kodanike hääle ühiskonnas kuuldavaks. Ja ma usun, et see läks korda.
Maruste mõtteviisiga poliitikutel on ilmselt raske mõista, et vabakond ei saagi kunagi rääkida ühel häälel, esitada lõplikul kujul ühte konsolideeritud arvamust. Kuid samas oleks ülim aeg vabaneda eksiarvamusest, nagu annaksid valimistel kogutud hääled riigikogu liikmetele pädevuse igal ajahetkel ja igas küsimuses teada, mida kodanikud tegelikult soovivad, ilma seda nende käest küsimata.
Teema, mille puhul Maruste peab ebatavaliseks, et põhiseaduskomisjoni ettepanekud lähevad läbivaatamiseks Koostöö Kogule, mitte aga vastupidi, on ju ka oma sisult üsna eriline – see puudutab erakondade rahastamist. Seda, et konkreetsel riigikogu koosseisul ei ole lubatud langetada otsuseid oma palkade muutmiseks, peetakse ju igati aktsepteeritavaks, kuna selles peituks selge huvide konflikt.
Miks peaksid siis riigikogu liikmed saama võimalust omatahtsi muuta erakondade rahastamise suurust ja korda? Seda enam, et praktikast on näha, et erakonnad ei lähtu selliste otsuste tegemisel sugugi maksumaksjate huvidest.
Justiitsministeeriumi poole teele läinud põhiseaduskomisjoni hambutu läkitus on selle ilmekas kinnitus. Sellistes küsimustes nagu erakondade rahastamine oleks tõesti vajalik laiem ühiskondlik arutelu – seejuures riigikogu liikmete pädevust sugugi kahtluse alla seadmata, vaid eesmärgiga aidata neil huvide konflikti vältida. Kindlasti ei tähenda kodanike osalemine poliitiliste otsuste ettevalmistamisel põhiseadusliku demokraatia õõnestamist, vaid, vastupidi, aitab seda tugevdada.
Tänavustel presidendi kärajatel püüdis rahandusminister Jürgen Ligi inkrimineerida avaliku arvamuse uurijatele seisukohta, et riiki tuleb valitseda gallupite alusel. Mina olen avalikku arvamust uurinud juba pea kolmkümmend aastat, tunnen enam-vähem kõiki sellel alal tegutsejaid ning ei tea küll kedagi, kes ministrile sellist nõu oleks võinud anda.
Olen ise riigi tellimusel läbi viidud arvamusuuringute aruannetes alati rõhutanud seisukohta, et valitsus ei pea tegema seda, mida soovib avalik arvamus, kuid ta ei tohi teha seda, millega avalikkus nõus ei ole, mille vajalikkust valitsus ei ole suutnud põhjendada.
See on ka ainumõeldav lähenemine demokraatlikus ühiskonnas, kus poliitikud ei tohiks hetkekski unustada, et mitte nemad ei ole kõrgeima riigivõimu kandjad, vaid üksnes kõrgeima riigivõimu kandja poolt volitatud esindajad. Ja nende volitused ei ole absoluutsed, vaid seotud valimiste eel antud lubadustega ja piiratud põhiseadusega.
Poliitikute tegevusruum sõltub usaldusest. Kui kodanikel on kindlustunne, et riigivõim on usaldusväärne ja tegutseb ühiskonna üldiseks hüvanguks, siis ega nad ei kipu riigi juhtimisse sekkuma, veel vähem demonstratsioone ja meeleavaldusi korraldama. Poliitikud ju selleks olemas ongi, et tagada ühiskonnas mõistlik tööjaotus. Kui aga rahval tekib kahtlus, et erakonnad tegutsevad isiklikes või oma erakonna sponsorite huvides, tekib paratamatult usaldamatus ning kõrgendatud vajadus sõna sekka öelda.
Väikeses riigis, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik on üksteisega ühel või teisel viisil seotud, on poliitiline tegevus ühelt poolt lihtsam, teiselt poolt keerulisem. Jah, me ei saa demokraatiat teostada nagu Antiik-Kreeka linnriigis, rahvast linnaväljakule kokku kutsudes. Kuid olulistes küsimustes kodanike seiskohtade teadasaamine peaks meil olema veelgi lihtsam kui Šveitsis, kus seda üsna tihti praktiseeritakse.
Väikeses ühiskonnas on aga ka keskmisest suurem korporatiivsuseoht. Senised kogemused kinnitavad, et poliitikute aktiivne äriajamine nende poliitilisele usaldusväärsusele kasuks ei tule – oma majanduslikku kompetentsust tuleks avalikkusele tõestada muul moel.
On ju selge, et tänapäeval ei saa majandustegevust riigist rangelt lahus hoida: eksisteerivad igasugused riiklikud toetused, mille jaotamine on enamasti just poliitikute otsustada. Kahtlused isikliku kasu tagaajamises või onupojapoliitikas on nii kerged tekkima.
Tänapäeva Eestis käib aga poliitiline business täie hooga. Oled neli või rohkem aastat poliitikas, lahkud sealt rikka mehena, märksa rikkamana, kui selle töö eest ette nähtud palk eeldada lubaks. Riigikogus ja ka kohalikes omavalitsustes peaks võimu teostama inimesed, kellel isiklikud majanduslikud ambitsioonid puuduvad ning kes saavad keskenduda ainuüksi üldise hüve teenimisele maksumaksjatelt saadava piisavalt kõrge palga eest.
Kui Maruste leiab, et «üksikud vajakajäämised või isikute eksimused ei anna siiski alust kogu demokraatlikku elukorraldust veel kahtluse alla seada», siis mulle tundub, et just praegune poliitiline süsteem on viinud selleni, et isikud, kes õilsate kavatsustega poliitikasse lähevad, hakkavad seal teatud viisil «eksima».
Seetõttu tundub mulle, et need, kes süüdistavad «Harta 12» lahtisest uksest sisse murdmises, väites, et tegelikult on Eesti demokraatias kõik kõige paremas korras, on tegelikult hingelt pessimistid, kes leiavad, et olemasolevast paremat ongi võimatu tahta. Ehk nagu mõne aja eest kirjutas filmimees Andres Maimik: «Võim, korruptsioon ja mätsimine on olnud kogu ajaloo vältel. Veel kümmekond aastat tagasi kanti sularaha kilekottidega keskturult otse parteikassasse, nii et ükski könn ei köhinud.» («Emotsioonid ja poliitika», EPL, 6.12)
Otsekui sellise mõtteviisi apoteoosiks on Veiko Märka kirja pannud ühe (ma loodan, et) iroonilise pamfleti, milles ta kuulutab, et «poliitilise kultuuri nõudmine on vagatsevate vanatädide nüristunud soovunelm», sest «poliitika ja kultuur ehk võim ja vaim on vastandid». («Mässata, hartatada või vait olla?», Sirp, 14.12).
Just nii, nagu on kirja pannud Märka, näivad mõistvat demokraatiat ja kodanikuühiskonna rolli ka Rait Maruste ja teised võimupoliitikud. «Kodanikuühiskonna arvamus on ebapädev, stiihiline, tabamatu,» seisab Märka artiklis. «Mõttetalgute korraldamine, kodanikuühiskonna kaasamine, pisiparteide ja üksikpoliitikute riigikokku viimine – kõik see võrdub sisuliselt nõudmisega laste mänguväljakule uusi atraktsioone juurde ehitada.»
Jääb mulje, et õigesse erakonda kuulumine ja valimistel kogutud häältesaak õnnistab poliitikuid jumaliku ja laiahaardelise tarkusega kõikide riigi elus ette tulevate probleemide lahendamiseks, muutes nad asendamatuks. Need õnnetud aga, kes küll samuti päris hulga aastaid koolis on käinud ja edukalt oma erialast tööd teevad, kuid võtavad selle kõrvalt vaevaks ka midagi riigis aetava poliitika kohta arvata, on vaimselt alaealised, kes vajavad, et neile «igal õhtul unejuttu loetaks, varbad korralikult tekiga kaetaks ning head-ööd-musi antaks» (tsitaat Veiko Märkalt).
Kõige krooniks sõnastab Märka Eesti poliitika põhiolemuse: «Eesti poliitikute funktsioon on sama kui mõisaaegsetel kubjastel: vastutada, et meie eurorent õigel ajal ja täies ulatuses makstud saab ning et euromõisa majandus toimiks korralikult. [---] Kubjas peab olema, muidu mõis ei funktsioneeri.» Jah – meie poliitikud, kes armastavad mõelda endist kui uue võimu-aadli esindajaist, ei suuda sageli tõusta kõrgemale kupja-mentaliteedist.
Poliitikategemist armastatakse tihti võrrelda vorstiteoga, mida polevat soovitatav vaadata, et mitte söögiisu rikkuda. Siiski on tänapäeva tehnoloogiale tuginevas vorstivabrikus sedavõrd palju muutunud, et vorst enam nii eemaletõukav ei tundugi. Kas poleks ka poliitikutel viimane aeg oma suurt vorstitegu uuendada, võttes kasutusele 21. sajandisse sobivamad poliitikategemise viisid.