Allar Tankler: pärast meid tulgu, palun, veeuputus

Allar Tankler Foto: Erakogu

Kui peaks juhtuma, et maailm ei lõppegi homsega ära, ärge heitke meelt. Teil on ikkagi head eeldused näha midagi, mida te võite pidada enneolematuks, kirjutab kommunikatsiooni– konsultant Allar Tankler.

Salaja me natuke loodame, et 21. detsembril tulekski maailmalõpp. Või noh, vähemalt selline väiksemat sorti maailmalõpp, mille elaksime üle me ise ja veel mõned inimesed, kellele sellest rääkida. Põhjus on lihtne: me tahame, et mõne erakordse sündmuse läbielamine või vähemalt pealtnägemine muudaks meie elu, meid endid erakordsemaks.

Me tahame igal sammul tunda, et elame erilisel ajal ja kogeksime enneolematuid asju. Ennekõike annavad niisugused elamused meile endile kinnituse, et oleme sattunud elama õnnelikul ajal, või, vastupidi, eriti katsumusterohkel, ja see on justkui kinnitus, et oleme ise asju õigesti teinud, või on igati õigustatud, et me üsna vaevaliselt selle maailmaga meie ümber toime tuleme. Eriliste asjade leidmine oma elust peaks tõestama, et meie elu on eriline.

Meie vähest suutlikkust adekvaatselt hinnata mõne sündmuse toimumise (või mitte-toimumise) tõenäosust – ja seega ka selle sündmuse erakordsust – on põhjalikult kirjeldanud Amos Tversky ja Daniel Kahneman läbi nn kättesaadavuse piiritluse kontseptsiooni.

Lühidalt: mida sarnasem on mõne asja kirjeldus meie jaoks tuttavale, seda enam kipume me üle hindama selle esinemise sagedust. See on põhjus, miks me kipume alahindama oma tõenäosust surra haigustesse, millest me meedia vahendusel vähe kuulnud oleme, kipume inimesi stereotüpiseerima jne. Ehk siis: mida vähem me asjadest teame, seda erakordsemaks me selle esinemist peame ja seda üllatavam see meie jaoks on.

Seda, miks me aju meie jaoks tuttavate asjade esinemissagedust üle hindab ja vähem harjumatute sagedust alahindab, võib ka pikemalt kirjeldada (paratamatult piiratud mälu, kitsas silmaring, madal empaatiavõime ja palju muud), kuid palju huvitavam on vaadata, milliseid toredaid emotsioone meis tekitab võimalus puutuda kokku «ebatõenäolise» juhtumiga – me oleks justkui võitnud loteriil (millele võitmise tõenäosust me, muide, Tversky ja Kahnemani teooria kohaselt samuti kipume üle hindama, kuna meedias ilmub kummaliselt vähe artikleid võiduta jäänud lotomängijatest). Nii nagu me alahindame endaga juhtuda võivate traagiliste või üliheade stsenaariumite võimalikkuse tõenäosust (suitsetamine tapab?), ülehindame üldjuhul meiega juba juhtunu (või pealtnähtu) mastaape.

Kui ma kirikus käin, märkan samuti, kui suur alateadlik veendumus valitseb paljude seas, et viimnepäev on ligidal. See ei tulene kirikuõpetajate kaalutletud strateegiast inimesi hirmutada ja panna inimesi end selleks päevaks ette valmistades meelt parandama. Meis (ja ka kirikuõpetajas) ongi endale sugereeritud veendumus, et nii hukas kui praegu, pole maailm enne olnud.

Kirikus ei ole raske ette kujutada, kuidas kogudus samades ruumides 250 aastat tagasi umbes samu mõtted mõlgutas.

Ühest küljest mängib siin veidi kadedus. Erilise õhinaga otsime me oma elust neid tõepoolest ennekuulmatuid lugusid, mida meil õnnestus kogeda-näha-kuulda, ja, pole midagi parata, sul ei õnnestunud. Me leiutame rattaid ja avastame jalgrattaid. Kui oma lihased lapsed välja arvata, siis me üldiselt ei taha, et kellelgi, kes on olnud enne meid või tuleb pärast, võiks olla kuidagi põnevam, erakordsem elu kui meil.

Me tahame uskuda, et just meie sattusime sündima väga erilisel kuke või mao vms aastal, me sattusime üle elama seda ajaloolist hetke, kui langes Berliini müür / langesid New Yorgi kaksiktornid / mõrvati JFK / täida lünk. Seetõttu annaks ka maailmalõpp meile omamoodi rahu, et me tõesti jääme viimasteks.

Osaliselt mängib oma rolli ka meie sissekodeeritud soov tunda enda ümber arengut. Me loeme, kuidas sada aastat tagasi joosti olümpial 100 meetrit 12 sekundiga ja kuidas nüüd joostakse 9,5ga, ning tunneme, et inimkonna esindajana oleme koos Boltiga läbi teinud märkimisväärse arengu. Samasugust arengut taga ajades muutuvad muidugi ka meie autod ja telekadki suuremaks. Aga peamiselt me otsime võrdsust, ja mis oleks suurem võrdsustaja kui maailmalõpp. Seni on abiks ka veidi tagasihoidlikumad fenomenid, millega kokkupuutumiseks ei pea me olema nii kuulus või rikas või ilus või tark või nii kuninglikust perekonnast kui mõni meist.

Kõigi aegade peaaegu kõige suurema ohvrite arvuga koolitulistamine on ikkagi meil kõigil ühine. Igaühel meist võib õnnestuda müüa oma korter turu totaalses tipus või osta see täpselt nädal enne, kui turg uuesti hakkas taastuma. Ja mina ka olin täiesti murtud, kui printsess Diana suri.

Ainult mõned vanemad ja elukogenumad inimesed on sellest «arst ütles mulle, et ta pole nii rasket juhtumit varem näinud»-fenomenist üle saanud ja nendes avaldub see teistpidi: nad oskavad sulle rääkida ühest 54nda aasta talvest, mis oli veel külmem, nii et vett aknast välja visates jäätus see poolel teel (ja sina ei olnud veel sündinud ja ei saanud seda omal nahal kogeda!).

Nad oskavad ka märkida, kuidas kõigi aegade kõige võimsam olümpia avatseremoonia oli ikkagi Barcelonas, ja et nad nägid seda telekast otse! Ülejäänud meist aga leiavad harukordset oma elust iga päev. Selle emotsiooniga mängib meedia, mis otsib iga päev, kuidas meie ümber toimuvat meile erakordsena serveerida – põhjus, miks enamik uudiseid on skandaalid, sensatsioonid, kriisid ja «ainult meil».

Sama emotsiooniga mängib turundus, mis lubab ajaloo suurimaid, esimesi ja kõige kuluefektiivsemaid ostuelamusi. Kahju ainult, et maailmalõpuga väga palju peale kuivainete müüa ei õnnestu.

Kui aga nüüd peaks juhtuma, et maailm ei lõppegi homsega ära, ärge heitke meelt. Teil on head eeldused näha nii pöörast raha õhku paugutamist, mida ei olnud ei majandusbuumi aegadel ega ilmselt tule ka edaspidi; või märgata, kuidas esimest korda paistab, et Lasnamäel tähistatakse lõpuks suurema pauguga uue aasta saabumist Eesti aja järgi kui Moskva aja järgi; või sattuda 24. detsembril poodi just sel hetkel, kui seal on nii palju rahvast kui pole küll ühelgi aastal olnud, täitsa hullumaja.

Ma ei välista, et meil on tõesti õnn elada maailma kõige hüperboolirikkamal ajajärgul.