Marina Lohk

FOTO: Erakogu

Välismaa meeste põhitrump pole välimus või rahakott, vaid enesekindlus, enesega rahulolu ja avatus suhtlemisel, kirjutab kolumnist Marina Lohk Postimehe arvamusportaalis, kommenteerides mitmel pool Eestimaal valitsevat pruudipõuda.

Iga kord, kui meedias tuleb juttu mõnest eesti naisest, kes on endale välismaalasest mehe leidnud, järgneb terve hulk mahategevaid kommentaare. Küll süüdistatakse loo kangelannat vere segamises, kodumaa mittearmastamises ja milles kõiges veel. Automaatselt tekib ka hoiak - kui naine valib endale välismaa mehe, järelikult Eesti mehed talle põhimõtteliselt ei kõlba. Miskipärast tekib siin kohe vastandus - välismaa mees on hea, Eesti mees halb. Kuid võtkem nüüd veidi hoogu maha ja vaadakem asju natuke teise nurga alt.

Eesti naiste, eriti umbes 30-aastaste naiste suust võib sageli kuulda väidet, et mehi on liiga vähe. Või siis et kõik need, kes võiks olla vähegi sobivad, on juba ammu võetud. Ööklubides käies jääb silma suur hulk noori kohalikke näitsikuid, samas kui meestest moodustavad tihtipeale suure osa hoopiski välismaalased - olgu need siis välistudengid, turistid või siia äri asjus tulnud. Oma sõpruskond, hobidega seotud tutvusringkond ja isegi spetsiifilisele maitsele mõeldud meelelahutusürituste püsikülastajate rivi püsib enamasti aastate jooksul sama (Eesti ON väike, pole midagi teha!) ja kui sealt pole kedagi leitud, võib olukord mingis vanuses tunduda üsna lootusetu.

Ometi näitab äsja avaldatud statistika, et mulluse rahvaloenduse põhjal pole meil sellist nähtust nagu meestepuudus - pigem valitseb paljudes Eesti piirkondades pruudipõud. Sest paljud potentsiaalsed pruudid suunduvad Tartusse või Tallinnasse kõrgkooli. Ning hakkavad siis omakorda meheleminekueas kurtma, et mehi pole kuskilt võtta!

Tõsi küll - just Tallinnas ja Harjumaal ning Tartumaal, kus kaaslase otsimise teemadel kõige kõvemat häält tehakse -, on 20-34-aastaste naiste ja meeste arv statistika põhjal suhteliselt tasakaalus. Viimast arvesse võttes võiks ju öelda, et kaaslase peaks teoreetiliselt leidma peaaegu kõik, kuid päriselu pole kahjuks statistika - kuivade numbrite taga on elusad inimesed, kellest igaüks on unikaalne ja kellele kahtlemata igaüks ei sobi.

Nii võib ju jääda mulje, et just sealt Tartust või Tallinnast naised välismaale mehi otsima lähevadki, kuid nii palju, kui minu tutvusringkonnas piiri taha suundunuid on, ei oska küll nimetada ühtki, kes oleks otseselt selle mõttega läinud. Ikka on põhjuseks olnud kas haridustee jätkamine või aja mahavõtmine ja maailma avastamine. Enamik neist pole muide välismaal meest ka leidnud.
Kuid nende puhul, kes välismaalasele mehele lähevad, kiputakse ikka ju küsima: on ta siis kuidagi parem? Mina isiklikult ei arva, et see nii on. Tänapäeval on lihtsalt maailm meie ees valla ja täiesti loogiline on see, et mida rohkem me ringi liigume - minnes välismaale kas õppima, töötama või vabatahtlikutööd tegema - seda rohkem saame tuttavaks ka eri rahvustest inimestega, seda rohkem avarduvad võimalused leida endale partner. Ja siin pole enam küsimus emakeeles, kultuuritaustas või nahavärvis - kui kaks inimest teineteist leiavad, pole kõik muu enam tähtis ja minu meelest ei tohiks selles küll näha kodumaa reetmist. Kõige tähtsam on see, et inimene oleks õnnelik. Kas see ka teistele meeldib, peaks olema teisejärguline.

Loomulikult on meie väikese Eesti mureks oma rahva ja oma keele säilimine. Kuid välismaa meestest rääkides pole kõik sugugi nii halb - mitte kõik naised ei lahku nendega koos jäädavalt Eestist, paljud toovad oma mehe hoopis siia ja nende lapsed, olgugi et võib-olla veidi eksootilisema välimusega, hakkavad rääkima eesti keelt.

Midagi erilist peab ju neis välismaa meestes siiski olema, ei jäta paljud eesti mehed pärimist, kui keegi pikemat aega kuskil välisriigis on elanud ja julgeb sealseid mehi kiita. Üldistada on raske ja üldistada on vale, sest iga inimese kogemused on kahtlemata erinevad. Kuid midagi saab öelda ikka, millest ehk eesti meestelgi oleks võimalik õppida.

Välismaa meeste peamiseks trumbiks ei ole sugugi mitte parem välimus (ehkki segatud geenid, mida me siin Eestis nii hirmsasti kardame, sageli just hea välimuse tagavadki!) või paksem rahakott, nagu kibestunud kommentaatorid armastavad mõelda. Minu meelest on välismaa meeste trumbiks enesekindlus, enesega rahulolu ja avatus suhtlemisel, mis kõik on omavahel tihedalt seotud.
Ja oi kuidas eksivad need, kes arvavad, et positiivse enesehinnangu tagabki vastassoo huvi! Loomulikult ihkab iga inimene teatud määral tähelepanu, mis paitab ego, kuid rahulolu endaga tuleb eelkõige seestpoolt.

Nii et üldiselt pole ju Eesti meestel häda midagi - küll aga mõjutab meid kõiki paratamatult meie kultuuritaust. Kallid eesti mehed - tehke sporti ja ärge unustage ka hingeharidust, arendage endas neid külgi, mida potentsiaalses kaaslases hindate, olge põnevad vestluskaaslased ja ärge lähenege naistele vaid siis, kui olete ennast lolliks joonud.

Mujal maailmas pole sugugi veider, kui tutvutakse ka tänaval või bussipeatuses - ja keegi ei karda seejuures, et mis nüüd saab, kui silma jäänud kaunis naine oma telefoninumbrit ei anna või kohtingule ei tule. Ning jutu alustamiseks ei pea olema välja mõeldud midagi originaalset - peaasi, et teil oleks millestki rääkida.

Rohkem enesekindlust ja julgust - uskuge mind, kaotada pole mitte kui midagi, võita on aga terve maailm ja oma õnn!

Postimehe arvamusportaal küsib eile ja täna asjatundjatelt, kuidas lahendada olukord, kus viljakas eas naised kolivad linna või isegi raja taha, kuid mehed jäävad maale – värsketest rahvaloenduse andmetest ilmnenud nn pruudipõud.