Läinud nädalal toimunud Inimõiguste Instituudi konverentsil küsis paneelis «Inimõigused ja internetivabadus» saalist keegi: kas internetivabaduse kõrval ei peaks olema inimõiguseks ka internetist kustutatud saamine? Tõepoolest, soov pühkida enda jäetud digitaalsed jäljed on muutunud üha painavamaks. Ilmaasjata ei märkinud Viktor Mayer-Schönberger raamatus «Delete», et kui digitaalsetest andmebaasidest on saanud mälupank, on unustamine see, mis mäletamise asemel ihaldatavaks saab.

Veidi laiemalt peegeldab just sedasama probleemi Tallinna uus piletimüügisüsteem, mis talletab sõitjate isikuandmed ja nende seosed tema asukoha ja liikumisega. Kriitikud – riigi infosüsteemi amet – on leidnud, et andmete talletamisega on seotud teatud riskid: pole selge, kes ja mis asjaoludel saab teha nende andmete kohta päringuid. Teisisõnu, on selgusetu, kes saab juhul, kui selleks vajadus tekib, kasutada Tallinna busside-trollide-trammide sõitjate kohta talletama hakatavaid andmeid.

ID-kaarti, pangakaarte ja nüüd ka Tallinna transpordikaarti kasutades jääb kõigist meist maha hulk informatsiooni, mida nimetatakse digitaalseks jäljeks. Digitaalse jälje kohal ristuvad kaks üsna erinevat seisukohta. Üks neist ütleb, et andmete hulk, mis inimeste kohta ringleb, on nii suur, et see on muutunud juba müraks, ja müraseast ühte heli, ühe inimese kohta käivat on üsna keeruline eristada.

Võimalik, seda ehk küll, kuid sedagi fragmenteeritult, ja see koosneb peamiselt igapäevaelulisest informatsioonist. Kui inimesel pole just tumedaid tegusid, ei peaks tema argitegevus – sama kurvalt tühine nagu iga teise oma (hommikune tops kohvi putkast, telefonikõne isale, võileib nigelast einelauast, makstud elektriarve, pool pätsi leiba ja karp mune poest) – kedagi huvitama.

Teine, ettevaatlikum hääl aga meenutab, et informatsioon on kasutu ja seega ka üsna ohutu vaid seni, kuni see ei moodusta otsinguga andmebaase. Niipea kui see on juhtunud, muutub informatsioon potentsiaalseks kaubaks. See ei tähenda veel, et kaubal oleks ostja – või et kellelgi oleks soov seda illegaalselt omandada. Kuid võimalus on olemas, pakkumine on tekkinud.

Peamine kriitika, mis Tallinna uue piletisüsteemi vastu on tekkinud, ongi tingitud tekkivas andmebaasis nähtud ohtudest. Mitte üksnes võimalik soodustus, vaid ka transpordi paremaks korraldamiseks mõeldud kohainformatsioon moodustavad infokogumi, mis võib aja möödudes saada teatud väärtuse ka kellegi teise kui üksnes linnatranspordi edendajate jaoks.

Paari nädala eest rääkis Postimehe AK-le antud intervjuus Ühendkuningriigi valitsuse digitaalteenistuse tegevdirektor Mike Bracken, kes Eesti eeskujul Suurbritannias e-riiki üles ehitab, et Eestis on inimeste usaldus enese kohta digitaalselt liikuva informatsiooni suhtes võrreldamatult suurem kui Inglismaal, kus isegi ID-kaardi idee vastu on tugev tõrge.

Seda usaldust ei tohi kurjasti kasutada, olgu siis kas või ettevaatamatusest. Tallinna uus piletisüsteem saab tööle hakata alles siis, kui selle kasutajate digitaalne turvalisus on tagatud.