Nn pruudiprobleem esineb klassikalisel kujul ennekõike maapiirkondades, kus meestele sobivaid töökohti on talus, metsas ja kalapüügil märksa enam. Seni kuni toimis traditsiooniline suurperede ühiskond, kus mitu põlvkonda elas koos ja oli palju lapsi, said ka perenaised kodus «täiskohaga» toimetada. Farmitööd on aga üha enam mehhaniseeritud, mistõttu naistel pole laudas enam tegevust. Ja kas tahetaksegi?
Modernses ühiskonnas, kus valdavad väikesed (tuum)pered ja kus naiste haridustase on meeste omast koguni kõrgem, saavad noored ambitsioonikad naised tööd ennekõike suurema linna kontorites.
On juba vana nali, mis on tegelikult naljast kaugel, et tüdrukud lähevad ülikooli selleks, et mehele saada. Paraku ei kipu see õnnestuma, kui enamikul erialadest vaatavad auditooriumist valdavalt vastu usinatest õppuritest suguõed.
Lorud poisid, kes paraku aasta-paar hiljem täiskasvanuks saavad ja õppimise tähtsust liiga hilja mõistma hakkavad, kukuvad haridusvankrilt maha ning peavad minema kas siis Soome ehitusele kalevipojaks või jäävad kogunisti vanemate kaela peale. No ja kes tahaks sellist luuserit armastada?
See üha kasvav hariduslik lõhe – mehed ei julge end ju ka täiendkoolitada! – ongi põhjuseks, et pahatihti ei leia meie noored haritud naised endale väärilist partnerit ja kipuvad seetõttu hoopis välismaale, lootes seal oma printsi leida.
Pruudiprobleemi on varem leevendatud meeste ja naiste töökohtade tasakaalustatud loomisega, st et näiteks metallitehases olid kontori- ja (olme)teenindustöökohad või siis rajati selle kõrvale ka tekstiilikombinaat.