Kaarel Tarand: selle lõbu nad maksavad kinni

Kaarel Tarand. Foto: Tairo Lutter

Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutab, et nagu me sõjaline julgeolek käib kaugete maade ja rahakottide kaudu, peaks seda käima ka rahvuskultuur ehk vaimne julgeolek.

Sadakond aastat tagasi suutsid noor­eestlased oma rahvuskaaslasi enda silme ette täisväärtuslike eurooplastena manada täitsa vabalt. Vaevalt võiks neil raskusi tekkida XXI sajandi alguse eestlaste ettekujutamisel ühinenud Euroopa tippjuhtidena. Iga rahva paremad pojad oskavad saatust sajandikese ikka ette näha või kujundada.

Tuglas esitleb aastal 1915 novellis «Maailma lõpus» erakordse tõetruudusega keskmise eesti mehe potentsiaalseid kannatusi soolise võrdõigluslikkuse voliniku käes. Sama aasta kolumnis «Masin masina vastu» kirjeldab Tammsaare märkimisväärselt täpselt militaartehnoloogia võlusid (USA lennuväe droonide tegevust Afganistanis, näiteks) ligi sajand hiljem. Ja mida ütleski meister Suits juba «Elu tules»?

Ja neiu – kui ei taha tulla

ta ühes üle Alpide,

kui aatevõitlust ta ei salli:

siis lahkume, siis lahkume!

Niisiis pole palju jalgu all Matti Maasika murel («Olgem eestlased, aga juhtigem ka Euroopat» PM, 30.11) selle osas, kas eestlastel ka mõni Euroopa juhtimise või päevakorra «risustamise» idee võiks pähe tulla. Mõtteid on. Kas me ka idee haldamisega välisabita hakkama saame, on hoopis teine asi.

Fakt on, et Eestist saab riigi juubeliaastal 2018 Euroopa Liidu eesistujamaa. Et sellest pidulikul puhul mingeidki poliitilisi vilju lõigata, peab paratamatult seemneid külvama nüüd ja kohe. Kui me seemnesordi otsinguil välistame alandlikkuse ja virina, samuti apelleerimise aastakümnete või koguni sajandite kannatustele ja selle eest «saamata tulule», siis mis jääb järele?

Meie tugevus ja pädevus, asjatundmine seisab ainult selles, kuidas väikerahvas ja -kultuur ennast karmide välistingimustega kohandab, rõhumise all vastu paneb, ennast säilitab oludes, mis võimatuna paistavad. Meie tugevus on väikesena ellujäämises ja kõige kiuste arenemises, mitte suure moodi laiutamises või siis suurematelt hüvitiste nõudmises; mitte kurjategijalt teeseldud vabanduse ja lubaduste väljapressimises, vaid püsivas moraalses üleolekus ka kõige keerulisemal hetkel.

Neis asjus on meil Euroopa Liidus hulk kogemuslikke liitlasi – kui me just ei eksita end mõttega, et lätlase, poolaka, mustlase või juudi kannatus on eestlase omast pärilikult väiksem –, seega võiks väikeste ellujäämine, toimetulek ja helge tulevik olla ühislaudade taga paljudele huvi pakkuv ja paljude toetushääli koguv teema. In varietate concordia, ühtsus mitmekesisuses on ju koguni terve ELi moto! Esialgu on hüüdlause paraku oksüümoron, mis alles realistliku poliitikaga täita tuleb. Milles probleem?

Andes allkirja ühinemislepingule, nõustus Eesti Euroopa põhiõiguste ja -vabadustega, mille hulgas eeskätt rõhutatakse inimeste, teenuste, kapitali ja kaupade vaba liikumist, teisisõnu piiride puudumist. Kaup kaubaks, aga inimene kipub ikka liikuma sinna, kus supp rammusam ja päike soojem.

Liitumisleping pole halb tehing, kuid see ei võtnud ega saanudki arvesse võtta kõiki kaasnevaid asjaolusid ja järelmeid, eeskätt muutusi inimeste käitumises ja valikutes. Lepingu sõlmisid ju ikkagi inimesed, kes polnud maast madalast õppinud ja harjutanud otsuste langetamist ja kaubategu vabade valikute olukorras. Nõnda oli ELiga ühinemine nende jaoks loomuldasa sundvalik, mil vabadusega vähe pistmist («Euroopa Liidule, NATO-le jne pole alternatiivi!»).

Liitunud oleku kümnendi jooksul on aga ilmnenud seiku, mida Juri Lotman oli juba ammu aega enne tähele ja kirja pannud. Lotmani seletus tuuma ja perifeeria vahekorrast kehtib ühtviisi hästi nii Õru valla ja Tallinna kui ka Eesti riigi ning Flandria, Baieri, Lombardia või Süda-Inglismaa suhetes. Äärelt, ja eriti veel siis, kui ääre peal ka vaesem olek valitseb, kisub keskele kokku. Sõltuvalt vaatepunktist on tegu kas välja- või sisserändega. Kisub ühtviisi nii inimesi kui ka kapitali.

Kui suur see jõud on, kas see ületab rahvuskultuurilise võidusumma, mida vaba iseolemine eestlastele pakub, või jääb sellele alla? Vastus on selge: kui vaba Eesti otsustajatel ei ole piisavalt jõudu selleks, et takistada ääremaastumist, asustuse kadu ja rahva siserännet oma riigi territooriumil, siis kuidas peaksid nad küll suutma mõjutada samu protsesse tasand kõrgemal, üle Euroopa? Ei suudagi. Eesti valitsus on Euroopa migratsiooniprotsessides praegu tagapingi pealtvaataja, leplik äraandja, kes küll kodustes propagandaüritustes teeskleb tagasirände programmide leiutamist ja finantseerimist, kuid on südames ammu kapituleerunud.

Kus mujal seda paremini teataks kui Eesti välisministeeriumis?! Seal on kokku kogutud kümnetes välisriikides resideerivate konsulite süstematiseeritud info välja rännanud eestlaste hoiakute ja kavatsuste kohta. See ütleb resümeeritult, et lahkunuid tagasi saada pole vähimatki lootust, kuidas ka talente ei meelitaks, kui palju ka raha ei pakuks.

Eesti rahvuse laiendatud taastootmist esmatähtsaks pidava rahvuslase silmadele on pilt eriti hull. Vabalt viidates: Itaalia ametliku statistika kohaselt viibis seal 2010. aastal 1029 Eesti kodanikku, 900 naist ja 129 meest. Saksamaa seisuks 1. jaanuaril 2012 oli 4840 Eesti kodanikku, neist 3281 naist ja 1559 meest. Hollandis omakorda elas kohaliku statistikaameti andmetel 1. jaanuari 2012. aasta seisuga 929 Eesti kodanikku, neist naisi kaks kolmandikku. Jne.

Naiste puudusel jääb kuitahes tolerantne ühiskond järglasteta. Ka Eesti statistikaameti rändenäitajad kinnitavad sama. Naiste osakaal väljarändes oli 2005.–2011. aastani 54 protsenti (ca 19 000 naist), sisserändes aga ainult 42 protsenti (ca 9000 naist). Kui meeste rände miinus sel perioodil jäi alla 4000, siis samal perioodil läks Eestile püsivalt kaduma terve aastakäigu jagu (ca 10 000) naisi ehk valitsuse iibehäälestuse järgi 20 000 eestikeelset last.

Kodumaale lõplikult selja keeramise põhjuste spekter on siiski lai ja siin pole sugugi põhjust näidata näpuga mõne konkreetse ministri või valitsuse koosseisu peale. Praeguses rahvusvaheliste lepingutega loodud õiguste ja vabaduste struktuuris ei saagi Eesti riigil olla iseseisvat rahvastiku ja kultuuri hoidmise ning arendamise «võimekust». Aga just seda näib meilt kõigilt nõudvat põhiseaduse preambul. Ikka see «eesti rahva, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade».

Põhiseaduse värske kommenteeritud väljaanne (pohiseadus.ee) annab seletuseks, et «ei saa rääkida eesti kultuurist ilma eesti keeleta. Kuna demokraatlik riik – see on rahvas, siis on kõik Eesti kodanikud pärast põhiseaduse muutmist lausa põhiseaduslikult seotud eesti keele kestmise ja arengu tagamisega. ELi kuulumisega on see ühtlasi riikideülene ülesanne».

Üldise vabaduse tingimustes ja eriti kommunikatsioonitehnoloogilise revolutsiooni järel on me omakeelse kõrgkultuuri püsimise ja arengu peale puhtalt oma ja praegusel jõul loota püha lihtsameelsus. Kommunikatsiooniekspert Anto Veldre on Sirbis ilmuvas järjejutus («Infoühiskonnast hereetiliselt», Sirp nr 42, 44 ja 46) püstitanud esmaabi-ülesanded, mis võiks kohaliku kultuuri kohe teerulli alla jäämisest päästa (refrään: raha, raha, raha!).

Aga pikemas perspektiivis peame paratamatult omakasupüüdlikult korrigeerima lepingut, mille kümnend tagasi (ja enda arvates rahvuskultuuri lõplikuks ja täielikuks kaitseks) alla kirjutasime.

Teatavasti on Euroopa riigid, vanast ajast allergilistena kõige rahvusliku vähimagi riivamise suhtes, praeguseks ühisel seisukohal, et rahvuskultuure finantseerib iga rahvus või kodanikkond ise, ühiskassat see ei puuduta. Eesti võimalus ja vältimatu vajadus on seda seisukohta muuta.

Nagu viidatud, on liitumisleping me majanduslik-geograafilise perifeersuse tingimustes jätnud piisavalt kompenseerimata me ressursikaost tulenevad ohud rahvuskultuurile. Tuumas Euroopa vabadusi ja rikkusi nautivate arvelt jääb perifeerias pidevalt vähemaks neid, kelle jõul ülal pidada ELi motos sõnastatud rikkust. Järelikult on igati õiglane nõuda oma paratamatute kaotuste eest mingitki kompensatsiooni.

Võimekas punase Moskvaga paralleelide tõmbaja saab nüüd kätte «tõelise rahvavaenlase», kuid riskin ikkagi öelda, et nõnda nagu me sõjaline julgeolek käib kaugete maade ja rahakottide kaudu, peab seda käima ka rahvuskultuur ehk vaimne julgeolek. Kui me oma ressursist Eestis (mis pealegi suures osas niikuinii välismaalaste käes) ei piisa rahvuskultuuri säilimise ja arengu tagamiseks, siis oleks süvaloll mitte juurde küsida neilt, kes toetustegevuseks on end põhikirjaliselt kohustanud.

Seega, kui kord Euroopa Liidu alus on (kultuurilis-keeleline) mitmekesisus ja selle väärtuse tagamiseks kasutatakse tasakaalustatult vabadusi ja ümberjaotamist, siis selleks, et mõne aasta pärast korralikult pühitseda kogu rahukontinendi eesistujana Eesti iseseisvuse sajandijuubelit, on me riigi esmane kohus küsida sealt, kus on, teisisõnu algatada ääremaade väikerahvaste (näiteks alla viie miljoni kõnelejaga) rahvuskultuuride toetamine/ülalpidamine digiajastul Euroopa Liidu alalise ühispoliitikana.

Jah, oht muutuda sellest «hoolekanderahvaks» on reaalne, kuid nagu NATOsse kuulumise pealt näeme, ei ole liikmesus iseseisvat kaitsetahet kuskile kustutanud. Miks siis peaksime seda kartma kõrgkultuuris?