Revolver

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Viimastel aastatel USAs ja mujal sagenenud koolitulistamised näitavad puudujääki kasvatuses, kirjutab kommunikatsioonikonsultant ja ekspoliitik Jüri Estam Postimehe arvamusportaalis. Ta meenutab, et teisalt on relvaõigus üks peamisi asju, mis eristab vaba inimest orjast.

Kui lastega midagi halba juhtub, meenuvad mulle ikka Friedrich Rückerti luuletused tema laste surmade teemal, mida Gustav Mahler aitas tuntuks teha. Jääda lastest ilma on äng, mida on ilmselt raske hoomata inimesel, kes pole seda ise kogenud.

Ometi tuleks meil hoida valusad hetkeemotsioonid lahus - niivõrd-kuivõrd see üldse võimalik on - küsimusest selle kohta, kas arvestatav relvade (sisuline) konfiskeerimine oleks õige lahendus hädadele, mis näivad tänapäeval vaevavat mõningate heaoluühiskonna liikmete hingesid.

Kui võtta eeskuju õpetusest haiguste põhjuste kohta, siis tervisemuresid saab targasti, aga ka valesti «ravida». Ühendriikide kodanikud eksiksid arvates, et relvaomamise õiguse kardinaalne piiramine leevendaks USAs esinevat kalduvust anda probleemsituatsioonides voli rusikatele ja veel hullemale.

Connecticuti koolitulistamine on seda sorti lugu, mis paneb bulvaarilehed kihama ja mõtlevad inimesed juurdlema, kuid isegi väärtajakirjanduse arvamuseavaldajad võivad teha sellest ebaproportsionaalseid järeldusi.

Suures Ameerikas on koolivägivald nõudnud ligikaudu 300 inimelu viimase kümnekonna aasta vältel, kaasaarvatud kümned enesetapu juhud ja mitmed üksikud pussitamis- ja muud juhtumid. Selles arvus kajastub ka surma saanud vägivallaaktide toimepanijate endi arv. Beslani kooli tragöödia nõudis see-eest korraga 300 inimelu koos 700 haavatuga.

Minu ülikooliikka jõudmiseni ei lubanud inimesed enestele midagi sellist, siis aga käis Läänes mingisugune praksatus. Järelikult paistavad taolised hälvelised asenduskäitumised suuresti kasvatuslike kommetega seotud olevat.

Massiliste tapmisteni viiv koolivägivald USAs ja teisal on kole, kuid väita, et see on igapäeva või isegi iga-aastane probleem oleks tegelikkuse moonutamine. Suuremaks probleemiks on lugu kuritegevuse ja vägivallaga üldisemalt. Muidugi ei tohi (teadaolevalt) labiilsed inimesed omada juurdepääsu tulirelvadele!

Relva omamine on raskesti kätte võidetud põhiõigus. Paljud despoodid on tahtnud läbi aegade, et rahvas oleks paljaste kätega ning hambutu. Relva omamise õigus on alati olnud peamisi kriteeriume, mis lahutab vaba inimese orjast. Piirata seda õigust üksikute ebastabiilsete isikute amokki jooksmise ärahoidmiseks oleks vale meede.

Tulistamised on ilming, nende põhjused aga midagi muud. Tulirelvade müügi keelustamine ei kõrvaldaks süsi, mis hõõguvad tuha all ebastabiilsete isikute tundemaailmas. Ka mõõgamehed on pannud viimastel aastatel toime koletuid mitmete ohvritega veretöid.

Võime keelata kurikate kodus hoidmise, kuid süütepudelite valmistamiseks vajalike vahendite konfiskeerimine osutuks ilmselt võimatuks. Iga mootoriga veok on samuti «relv». Järsku keskenduksime hinge- ja kasvatusprobleemide tekkepõhjustele vähemalt sama palju kui pilku rohkem püüda suutvatele relvadele?

Mida sellest õppida? Nõustun oma televisiooniteooria õppejõuga Teksases umbes 25 aasta eest, kes needis seda, mida «neandertaallased» on suutnud TV kui paljuski kasutamata jäänud potentsiaaliga meediumi kallal toime panna.

Tulnud Eestisse külla mõni aasta hiljem, 80. aastate lõpupoole, sattusime perega omapärasele näitusele, kus olid kõrvuti üleval ühe eesti ja ühe vene kooli laste joonistused. Eesti laste looming paistis eriti silma vägivaldsete teemade puudumisega. Põlisrahvaste ja imperiaalsete riikide kultuurid on lihtsalt sageli erinevad, kuid praeguseks on ka meie kultuuri anumad olnud pikemat aega ühendatud suure maailmaga nii idapoolsel kui läänepoolsel suunal.

Asun nende pedagoogide ja ühiskonnateadlastega samal seisukohal, kes ütlevad, et pole ükskõik, mida su laps teeb internetis, televisiooni vaadates ning arvuti- ja telefonimänge mängides. Kes pole Pavlovist kuulnud?

Siiani on langenud kurtidele kõrvadele USA sõjaväeakadeemia endise psühholoogia professori kolonel David Grossmani sõnum, kes kinnitab, et vägivaldsed arvutimängud on sisuliselt tapmissimulaatorid, mis pole lastele ega tegelikult ka täiskasvanutele sobilikud. Iga veriste arvutimängude harrastaja ei lähe veel tapma, aga kõikidel meist pole tugevad närvid.

Avaldan seisukohta, taganemata eelpoolöeldust, et kui kelleltki eeskuju võtta, siis šveitslastelt, kes – relvastatuina – on ilmselt maailma kõige vabam rahvas, ja miks ka mitte soomlastelt.

Sellist suhtumist tingib meie geopoliitiline asend ja sõdadest küllastunud ajalugu. Kaitseliit on õigel suunal, õpetades vastutustundlikku ümberkäimist kaitsevahenditega.

Ka piibel ütleb: «Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.»

Postimehe arvamusportaal arutleb täna reedese USA koolitulistamise valguses, kas ja miks peab inimestel olema õigus relva kanda.