Roy Strider kirjutab, et püüdlemine ökoriigiks saamise suunas võiks olla Eesti järgmine suur idee. Selleks peaks iga eesti inimene alustama sellest, et muudab omaenese mõttemaailma.
Roy Strider: ökoriik on Eesti arenguvõimalus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riik, see on idee. Kas nõustute?
Milline on Eesti riigi idee, see tegelik, toimiv Suur Idee, mis õigustab väikeriigi teadagi kallist ülalpidamist? Milline on ettekujutus siinse maa ja siin elavate inimeste tulevikust? Milline aim muudab meie kõigi olemasolu jätkusuutlikuks? Mis tooks majanduslikku kasu ilma häbi või kalgistumiseta?
Eesti Vabariigi idee on põhiseaduse järgi üldsõnaline rahvuse, kultuuri ja keele säilitamine, kuid need sõnad kõlavad tänapäeval õõnsalt. Toimiv, hea idee ühendab, mitte ei lahuta. Ideesse usutakse.
Praeguse Eesti riigi idee ei toimi, see vaid lehvitab kodumaalt lahkuvatele inimestele. Seadusesse kõminal kirjapandust ei piisa, et kultuur, keel ja rahvus (mida iganes see siis ka tähendaks) vaba maailma mööda laiali ei jookseks. Ega ei minda vaid seetõttu, et rikkaks saada. Minnakse, sest enam ei usuta. Idee ei müü enam.
Eestis on juba ammu nii, et visionäärid vaikivad, riigipuldi taga laiutavad vaid arveametnikud ja kassapidajad. Kuid inimeste kodu ei ole vaid arvutuslaua kõrin. Ja isegi õhukese riigi pidamine on ilma raha ja usutava ideeta kallis, aga ka mõttetu.
NATO, Euroopa Liit, euro – jah, me oleme osa seltskonnast, kuid sellest ju absoluutselt ei piisa. Praegune Eesti Vabariik meenutab liiga sageli ja ikka veel kompleksides, harimatut 90ndate wannabe-uusrikast. Maastur, ridaelamuboks heas naabruskonnas ja nimeka panga krediitkaart, õhtuti korisev kõht, kiirnuudlid odava õllega – ning mõttetus, masendus, tühjus. Tusk, töötus, armetus. Teadagi sisehäälele kaetud kõrvad, teadlaste, kultuuriinimeste, nõrgemate jutu lämmatamine.
Tänapäeva maailma põhihädadeks ei ole tegelikult kapitalismi kriis või võlgu elamise võlud. Eks võlgu on varemgi tehtud, erinevad süsteemid on ikka kokku kukkunud. Meieaegne maailm on mürgitatud planeet, lugege teadlaste prognoose lähituleviku toidusõdadest ja puhta vee kriisist. Puhas keskkond ja puhas toit on juba kullaprooviga kaubad. Aga meil puudub planeet B ning me ei taha ärgata oma unenäost ja valida plaani B.
Kas äkki teie juhtute olema too usuta jäänud ennemuistne maarahvas, loodusrahvas? Rehepapiks muutub inimene vaid siis, kui ta enam ei usu. Sahkerdaja on küünik, lootuseta inimene. Imestan ikka, kuidas ratsutame surnud tiigril, müües Eesti kui IT-pioneeri kuvandit maailma, kus eksisteerivad ka India, Hiina, Jaapan jpt. Kas isegi enam tunnistame toda soovkujutlust?
Eesti idee, «Nokia», on meie keskel, me kõnnime selle peal, kuid keerutame kulda klaashelmesteks. Oma asustustiheduse, väikese rahvaarvu, veel päris puutumatute rabade ja metsamassiivide ning kultuurilise identiteediga on Eestimaa suur ja loomulik võimalus looduse, elukeskkonna ja toodete puhtuse eeskujuna – Eestimaa ökoriik.
Maa, kus on keelustatud põllumajandusmürgid ja kanged kunstlikud väetised. Maa, mis viskab välja mürgise kodukeemia, kilekotid, plasttaara ja tossavad autod. Riik, mille koolide õppekavas on permakultuur ja säästlik eluviis. Uue ajastu laternakandja. Ning maa, mille nimi – Estonia – on puhta toidu ja säästva eluviisi sünonüüm ja kaubamärk.
Mida muud meil siin üldse teha või välja mõelda olekski, et olla vaba, motiveeritud ja kaasaja haigustest prii? Jah, Euroopa Liidu seadused ei luba praegu sellist ebastandardset vabaturust lahtiühendumist. Aga Euroopa on põlvili ning otsib tikutulega samuti uusi lahendusi, uut ideed.
Orgaaniline Eesti tähendab majanduse hüppelist elavnemist, ekspordi kiiret kasvu, intensiivpõllumajanduse vahetumist orgaaniliste farmide vastu. Permakultuuri kui mõtteviisi juurdumist, inimeste tervise rahas mõõtmatut paranemist, aga eelkõige usku. Mõistate, mitte religiooni, aga usku sellesse, et teistsugune maailm on võimalik.
Isegi imelik, et siiani pole arveametnike administratsioon julenud välja pakkuda Eesti Vabariigi ühendamist Soome Vabariigiga. Mõelda, milline kulude kokkuhoid! Ja nagunii elab või töötab suur osa Eestist teisel pool lahte. Majanduslikult, perifeeriate halduse asjus, sotsiaalsete garantiide küsimuses oleks see lahendus ju lausa geniaalne. Ideeta riik võib Euroopa föderaliseeruvas liitriigis viimaks nii ka käituda. Siis, kui me enam endi jaoks õieti midagi ei ole ega tähenda.
Möödunud suvel pidasin keskkonnaameti tellimusel mitmes Eesti maakonnas loenguid Eestimaa ökoriigi ideest ning tõin ikka näiteks Bhutani, Eestist õige pisut väiksemat budistlikku kuningriiki Himaalajas. Bhutan oli hea eeskuju, 1972. aastal otsustas see maa hakata oma edukust SKT ehk sisemajanduse kogutoodangu asemel mõõtma rahvusliku õnne kogutoodangus. See süsteem paistis mõjusa näitena mitmete uuringute järgi maailma õnnetuimate (kuid mitme väite kohaselt ühe maailma puhtaima õhuga) riikide hulka kuuluvas Eestis.
Ma ei üllatunudki palju, kui tänavu suvel kuulutas just maailma õnnelikemate maade tippu kuuluv Bhutan, et läheb riigina üle täielikult orgaanilisele põllumajandusele. ««Kasvatatud Bhutanis» peab saama mahetoidu sünonüümiks,» kuulutas peaminister Jigmi Y. Thinley, Hiina ja India suuriikide vahele litsutud väikese kuningriigi suure ideega inimene.
Väike maa ei pea tegelikult olema väeti ja vaene, alalõpmata hirmul ja haige. Elu on ilusa idee ja harmoonilisuse suunas astumine. Ah et kuidas pihta hakata?
Asendage pesuvalgendi oma pesumasinates söögisooda või sidrunhappega, lugege poes luubiga silte, soetage endale aiamaa ja muutke oma tarbimisharjumusi – iga ostuotsus, iga üksik inimene loeb. Harigem ennast! Asutagem siis sotsiaalmeedias ja kogukondades kommuune, rääkigem üksteisega. Uskugem ja nõudkem muutust – mitte poliitikute käest, vaid iseendilt, inimestelt. Nõudkem Eestimaa ökoriiki. Kandkem ökoriigi idee toetuseks rinnas kasvõi rohelist linti. Kõik keeruline on alati väga lihtne, isegi suur pööre.
Mina usun.