Arko Olesk: ajaloolised kondivõltsijad on tänini tuvastamata

Piltdowni mees, suurejooneline teaduspettus. Selgusetu on, kes leide võltsis ja miks. Foto: SCANPIX

Piltdowni inimene: sada aastat tagasi maailmale esitletud sensatsiooniline avastus osutus aastakümneid hiljem teadusajaloo suurimaks pettuseks, kirjutab teadusajakirjanik Arko Olesk.

äna sada aastat tagasi kogunes Suurbritannia geoloogiaühing Londonis kuulama ettekannet, mille sisu levis järgmisel päeval esiküljeuudisena üle maailma. Inglismaalt on leitud ühe vanima inimese eellase säilmed, teatas kolleegidele Londoni loodusloomuuseumi geoloogiaosakonna kuraator Arthur Smith Woodward. Kolp, mille mõned tunnused viitavad tänapäeva inimesele, teised on jälle ahvilikud, pidi kuuluma vahelülile inimese arengus, olema elav tõestus inimese põlvnemise teooriale, mille sealsamas Londoni lähistel oli mõni aastakümme varem kirja pannud Charles Darwin.

Leiukoha järgi sai isend maailmas tuntuks Piltdowni mehena, kuigi Woodward andis uuele liigile ametlikuks nimeks Eoanthropus dawsoni (Dawsoni koiduinimene). Sellega avaldas ta austust mehele, kes oli talle sama aasta alguses läkitanud kirja, kus kirjeldas kohalikust karjäärist päevavalgele tulnud koljutükke. Charles Dawson, kohalik jurist ja kirglik harrastusarheoloog, pälvis selle avastusega kuulsuse, mida oli ammu oodanud.

Esialgse kirja järel alustasid Dawson ja Woodward ühiselt väljakaevamisi Sussexi krahvkonna kruusakarjääris, kust esimesed koljutükid pärinesid. Suve jooksul tuli sealt välja veel tulekivitükke ja loomahambaid. Kõige olulisem leid oli aga lõualuu, milles olid alles paar purihammast. Kõik luutükid olid samasugust roostepruuni tooni nagu neid peitnud kruuski.

Kui ülejäänud koljutükid olid väga tänapäeva inimese pealuu moodi, küll ehk tavapärasest pisut paksemad, siis kolju juurde kuuluv lõualuu kandis selgeid ahvilikke jooni. Nende põhjal saigi Wood­ward ürginimese pealuu restaureerida ning näidata, kuidas inimese areng kulges. Piltdowni inimene pakkus kinnitust teadlaste seas levinud teooriale, et inimese arengut tõukas tagant suur aju: alles intelligentsi välja arenedes lisandusid uued evolutsioonijõud, mis kujundasid ümber kogu inimese keha.

Paljusid neist, kes leius pärast toda saja aasta tagust esitlust kahtlesid, veensid järgmised väljakaevamised – 1913. aasta suvel tuli välja üks silmahammas ja aasta hiljem elevandi reieluu, mis oma kuju järgi sai hüüdnimeks «kriketikurikas». 1915. aastal teatas Dawson, et on algsest leiukohast paari kilomeetri kaugusel avastanud teise samast ajastust pärit isendi jäänuseid.

Paari aastaga oli Piltdowni inimesest saanud teaduslik tõsiasi ja ka rahvuslik uhkus. See oli ajastu, mil igas maailma otsas tuli maapõuest välja järjest uusi muistsete inimlaste fossiile, mis joonistasid Darwini soovitatud sugupuule uusi harusid ja paksendasid tüve. Elevus uute leidude üle, mis valitseb tänapäevalgi, oli toona palju tugevam. Piltdowni inimese kõige lähem sugulane tundus olevat Jaavalt paarkümmend aastat varem leitud Homo erectus, mille vanuseks hinnati toona pool miljonit aastat.

Lisaks andis Piltdowni inimene inglastele võimaluse näidata mandrirahvastele, et inimkonna häll on pigem Inglismaal. Olid ju sakslased viimastel aastakümnetel kaevanud välja neandertallasi ja nende arvatavaid järeltulijaid, Heidelbergi inimesi, prantslased aga said uhkustada kromanjoonlaste, esimeste Euroopasse kolinud tänapäeva inimeste säilmetega.

Järgneval paaril aastakümnel hakkas aga Aasiast ja Aafrikast välja tulema aina uusi iidseid pealuid, mis polnud aga sugugi sarnased Piltdowni omaga. «Neil oli väike koljumaht, kuid suhteliselt tänapäeva inimese moodi hambad – täpselt vastupidi võrreldes Piltdowni inimesega,» selgitas Briti ajalehele The Observer inimese evolutsiooni asjatundja Chris Stringer Londoni loodusloomuuseumist. «Piltdowni tõttu ei võtnud paljud Briti teadlased neid leide tõsiselt.»

1950. aastateks ei olnud enam võimalik mööda vaadata asjaolust, et ühtki teist Piltdowni inimese sarnast fossiili polnud leitud. Selleks ajaks olid välja arendatud ka uued meetodid esemete vanuse määramiseks ja kui teadlased otsustasid neid Piltdowni säilmete peal kasutada, selguski tõde. Kuulus leid kuulutati 1953. aastal võltsinguks, tuues kaasa vähemalt sama palju ja sama suuri lehepealkirju kui neli aastakümmet varem selle avastamine.

Koljutükid osutusid keskaegseteks inimese pealuu kildudeks, lõualuu aga kuulus ilmselt mõnele noorele orangutanile, kelle hambaid oli inimese omadega sarnasemaks viilitud. Kõiki luukilde oli immutatud kemikaalidega, mis andsid neile pinnasega kattuva värvitooni. Ka kõik loomaluud ja kivist tööriistad pärinesid samuti mujalt ning olid väljakaevamiste kohta sokutatud.

Kuid kes selle suurejoonelise võltsingu algatas, on küsimus, mis pole siiani lahendust leidnud. Pole kahtlust, et tunnustust ihanud Dawson oli asjaga tihedalt seotud. Pärast tema surma 1916. aastal ei ole Piltdownist enam midagi leitud. Kuid kas tema oli ikka plaani tegelik autor või pelgalt kohalik käsilane? Kahtlusaluste nimistu on pikk ja nimekas.

Piltdownis käis golfi mängimas kirjanik Arthur Conan Doyle, kes oli äsja valmis saanud seiklusromaani «Kadunud maailm», milles ekspeditsioon avastab Amazonase kallastelt väljasurnuks peetud loomadega asustatud lavamaa. Muu hulgas poetab esoteerikahuviline ja seetõttu teadlaste suhtes vimma pidav kirjanik romaanis lause, mille kohaselt on vanu luid sama kerge võltsida kui fotosid.

Väljakaevamistel osales jesuiidi preester ja hilisem tuntud filosoof Pierre Teilhard de Chardin, kes oli tuntud vembumees. Just tema «leidis» väljakaevamiste teisel aastal silmahamba.

Kas pettuse taga oli Woodwardi teaduslik ambitsioon? Või hoopis tema kolleeg Martin Hinton, kelle tööasjade seast tuli 1970. aastatel, pärast mehe surma, välja kemikaalide komplekt ning nende luusse imbumise katse jäänused. Kas ta valmistas pettust ette või proovis seda hiljem hoopis paljastada?

On ka välja pakutud, et just tema sokutas leidude sekka elevandiluust «kriketikurika», mis pidi silmatorkavalt kohmaka võltsinguna teiste kolleegide tähelepanu Piltdowni probleemsusele tõmbama. Tulutult.

Ükski stsenaarium ei selgita rahuldavalt selle mõistatuse kõiki detaile. Stringeri juhtimisel alustas teadlaste rühm nüüd uut põhjalikku Piltdowni säilmete analüüsi, et teha kindlaks, kust luutükid tegelikult pärinevad ja mida saab nende analüüsi põhjal pettuse autorite kohta järeldada.

«See pettus tuletab teadlastele tugevasti meelde, et kui miski näib liiga hea, et olla tõsi, siis ehk see ongi tõeks osutumiseks liiga ilus,» tõdes Stringer, vaadates tagasi sellele sajandivanusele loole.

Kui Piltdowni juhtum ongi teadusajaloo üks kuulsamaid pettusjuhte, siis seltskonna puudumise üle ta kurta ei saa. Teadus, nagu iga konkurentsitihe ja piisavate peibutustega valdkond kallutab inimesi teinekord otsima kergemat teed eduni. Inimese tüvirakkude eraldaja Hwang Woo-suk, orgaaniliste pooljuhtide looja Jan Hendrik Schön, sotsiaalpsühholoog Diederik Stapel, ohtrate Jaapani kiviajaleidudega amatöörarheoloog Fujimura Shinichi on vaid mõned laia vastukaja tekitanud nimed, kelle töö on osutunud tahtlikuks pettuseks.

Lisaks rida juhtumeid, kus on keeruline lahti harutada, kas tegu on olnud katsevea, andmete ületõlgendamise või teadliku tulemusega manipuleerimisega.

Paari kuu eest teadusajakirjas PNAS ilmunud artikkel tutvustas olukorda eluteaduste vallas, uurides ajakirjadest artiklite tagasivõtmiste põhjuseid. Mitte neid, mida ajakirjad ise ametlikult välja toovad, vaid püüdes teiste ja kaudsete allikate põhjal tuvastada tegelikku ajendit.

Rohkem kui 2000 artiklite andmebaasis PubMed tagasivõetuks märgitud artiklit uurides selgus, et pettus või selle kahtlus oli põhjuseks 43 protsendil juhtudest. Tulemustesse sisse hiilinud eksitus, mida artiklite tagasivõtmisel enamasti peapõhjusena välja tuuakse, oli tegelikult ajendiks vaid 21 protsendi artiklite puhul. Ülejäänud põhjuste seas domineerisid topeltavaldamine ja plagiaat.

Erinevalt näiteks ­tippspordist kus kellegi ­dopingutarvitamise laialdased tagajärjed on pigem emotsionaalset laadi, võivad teaduses pettused olla suurema kaaluga. Eksitav tulemus tõkestab valdkonna arengut aastakümneteks ja raiskab ressursse, kui pettur saab suuri teadusgrante või teised rühmad püüavad tulutult tema avastusi korrata. Rääkimata avalikkuse usalduse murenemisest teaduse vastu.

Iga uus avalikuks tulnud suuremastaabiline petujuhtum vallandab arutelu, kas ja kuidas eelretsenseerimise süsteemi muuta või parandada. Lõpevad need diskussioonid tavaliselt ikkagi tõdemusega, et vana hea teaduse olemus kannab pikas plaanis ise hoolt selle eest, et valed välja juuritakse. Kas tekivad kahtlused siis, kui kellelgi teisel ei õnnestu katseid korrata või, nagu Piltdowni puhul juba oli juhtumas, jääb tulemus viimaks isolatsiooni ja hääbub tähtsusetusse.

«See on hoiatus teadlastele, et nad ei kaotaks kriitilist valvsust,» võtab Stringer Piltdowni teema kokku. Positiivse poole pealt on see ka näide teadusliku meetodi triumfeerimisest lõpus.