Juhtkiri: kes müüs isahane mune?

Foto: Urmas Nemvalts

Indrek Teder, õiguskantsler, kõneles novembri keskel Pärnumaa arvamusliidrite lõunal nii: «Tänapäeval puutume nii mõnigi kord kokku osava müügi- või poliitkampaaniaga, kus meile määritakse pähe midagi, mida võib käsitleda kui isahane munetut.»

Mark Twaini loost «Kuidas ma põllumajanduslikku ajalehte toimetasin» pärit kujundiga viitas Teder tolles kõnes 2005. aastal vastu võetud ravimiseaduse sellele osale, mis kehtestas piirangud apteekide asutamisele. Piirangute eesmärk oli takistada apteekide kadumist maapiirkonnas ja hoida ravimite hinnad mõistlikuna.

Teder oli oma kõnes toonaste piirangute suhtes väga kriitiline: tema hinnangul müüdi sellise piirangu kehtestamisega «austatud seadusandjatele ja nende kehtestatud normi kaudu kogu Eesti ühiskonnale maha isahane munad». Edasi nimetab Teder inimesi, kes selliste kampaaniatega, mille eesmärk on «saada meie taskust raha», kaasa lähevad, «massiks» ja «pööbliks», kellel «teadlikkust ja otsustusvõimet napib».

Mida aga Teder nii ettekandes kui ka mujal mainimata on jätnud, on see, et just tema oli 2005. aastal Eesti Apteekrite Ühenduse advokaadina see, kes oli apteegi asutamispiirangute innukas pooldaja, kes viis läbi põhjaliku õigusliku ekspertiisi ja leidis, et piirangute eelnõu on nii põhiseaduse kui Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Lisaks õiguslikele argumentidele leidis Teder toona, et eelnõu on igati rahvatervise huvides, ja soovitas tungivalt piirangute eelnõu vastu võtta.

Vastuolu Tederi 2005. ja 2012. aasta seisukohtade vahel on üsna muljetavaldavalt põhimõtteline: 2005. aastal leiab ta piirangud olevat kasulikud ja põhjendatud, 2012. aastal kahjulikud ja kaotamist vajavad. 2005. aastal oli ta veendunud, et piirangud ei mõjuta ravimite hindu, 2012. aastal on ta kindel, et piirangud on mõjutanud hindu ebasoodsalt ja just piirangute kaotamine aitab ravimite hindu alandada. 2005. aastal leidis ta, et piirangud aitavad parandada apteegiteenuse kättesaadavust, 2012. aastal aga, et piirangud töötavad apteegiteenuse kättesaadavuse vastu. Ja mis peamine, 2005. aastal oli Teder kindel, et piirangud on põhiseadusega kooskõlas, 2012. aastal aga seevastu, et piirangud on põhiseadusega vastuolus.

Muidugi võib inimene oma arvamusi muuta – näiteks mõne eksperthinnangu, uuringu või analüüsi tulemusena, nagu seda oli näiteks konkurentsiameti seisukoht või riigikontrolli aruanne riigikogule –, ja sel juhul tuleb julgust oma eksimust tunnistada vaid kiita. Ja ilmselt sai toona heas usus tehtud plaanidele saatuslikuks see, et – nagu konkurentsiameti kirjast sotsiaalministrile selgub – piiranguid puudutava eelnõu algtekst ei näinud ette tegevuslubade jaotamist liisuheitmise teel, kuid mis kardetavasti sai põhjuseks, miks piirang töötab vastupidiselt sellele, mida loodeti.

Kuid murelikuks ei tee selle juures mitte meelemuutus, vaid see, et Teder pole oma rolli 2005. aasta seadusesse kirjutatud piirangute apologeedina poole sõnagagi maininud, vaid on, vastupidi, toonaseid muudatusi naeruvääristanud, nagu kõnestki ilmneb. Selline vastuolulisus ilma seletuseta jätab avalikkusele toimuvast üsna nigela mulje.

Õiguskantslerilt ootaks meelemuutuse ja eriti selle mainimata jätmise kohta põhjendust. Tänases lehes ilmuv seisukohaavaldus ei ole paraku piisav.