/nginx/o/2012/03/09/1005114t1hbe45.jpg)
Eesti maksupoliitika taandamine n-ö tehnilistele või korralduslikele aspektidele on teadlik võte, sooviga vaikida maha tõsiasi, et meie maksupoliitika on soodne jõukamatele, kirjutab ametiühingute keskliidu juht Harri Taliga Postimehe arvamusportaalis.
Eesti maksusüsteem on regressiivne, koormates enim just madalapalgalisi, kes on «tänu» proportsionaalsele tulumaksule ning üha kasvavatele tarbimismaksudele sunnitud andma riigile tunduvalt suurema osa oma sissetulekutest kui jõukamad inimesed – kõrgepalgalised, divididendisaajad jne.
Seepärast on esmatähtis vähendada madalapalgaliste maksukoormust, tõstes tunduvalt maksuvaba tulu määra või tekitades täiendava senisest väiksema maksumäära – nt 10 protsenti tuludele, mis ei ületa 500 eurot kuus (toodud numbrid ei põhine kalkulatsioonidel, vaid on mõeldud ilmestama ettepaneku olemust).
Sellise meetme positiivset mõju tööhõivele rõhutavad ka Majandusliku Arengu ja Koostöö Organisatsioon (OECD) jt rahvusvahelised organisatsioonid.
Eesti üldine maksukoormus on madalam Euroopa keskmisest, tööjõumaksud aga Euroopa Liidu keskmisel tasemel. Euroopa riikide võrdluses on Eestis madalaim ettevõtlustulu tegelik maksukoormus ning kapitalimaksude väikseim osakaal riigi maksutuludes. Seega ei aita Eestis kehtiv maksusüsteem vähendada ebavõrdsust ühiskonnas, tulumaksusoodustuste mõju on pigem vastupidine – nendest võidavad eelkõige kõrgepalgalised, mis süvendab sotsiaalset ja varanduslikku kihistumist.
Eesti vajab põhimõttelist pööret maksupoliitikas. Maksupoliitika peab tõhusalt aitama lahendada või leevendada ühiskonna sotsiaalseid probleeme, selle eesmärgid peavad lähtuma ühiskonna jaoks eluliselt tähtsatest väärtustest – sotsiaalsest õiglusest, solidaarsusest, vajadusest luua kõigile inimestele tingimused heaoluks ja arenguks (sh tagada kvaliteetsete avalike teenuste kättesaadavus kogu elanikkonnale, sõltumata elukohast või sissetulekust).
Kahjuks vaikib Eesti maksupoliitika just ühiskondlikest väärtustest ja eesmärkidest, mida riik maksude kehtestamisega taotleb. Sellisena on maksupoliitika oma olemuselt tehniline või operatsionaalne. Riigi eelarvestrateegia räägib maksusüsteemi tehnilistest parameetritest, stabiilsusest, lihtsusest, erandite kaotamisest jne – jättes vastamata küsimusele: millise eesmärgi nimel ja kelle huvides seda aetakse?
Olgu rõhutatud, et kui nt Ühendkuningriigi keskses maksupoliitilises dokumendis kasutatakse mõistet «õiglane» ligi 40 korral, siis meie riigieelarve strateegiast sellist «belletristikat» paraku ei leia.
Kaldun arvama, et Eesti maksupoliitika taandamine n-ö tehnilistele või korralduslikele aspektidele on teadlik võte, sooviga vaikida maha tõsiasi, et meie maksupoliitika on soodne jõukamatele.
Palju on räägitud sellest, et Eesti vajab maksupoliitilisi meetmeid, mis kontratsükliliselt toimides aitavad juhtida majandust – st kiire majanduskasvu ajal motiveerivad säästmist ja aitavad vältida majanduse ülekuumenemist, seevastu majanduskasvu pidurdumise või majanduslanguse tingimustes soodustavad säästude kasutamist.
Kõigest hoolimata mingist olulisest pöördest selles vallas rääkida ei saa, viimase poolteise aasta jooksul seadustatud maksumuudatused viivad pigem vastupidises suunas.
Kahjuks on tavaks saanud olukord, kus valitsus suhtub OECD jt rahvusvaheliste organisatsioonide maksupoliitilistesse soovitustesse pehmelt öeldes valivalt – kõik see, mis ei sobi kokku valitseva dogmaga, heidetakse lihtsalt kõrvale.
See puudutab nii kapitali/omandi maksustamist kui ka madalapalgaliste maksukoormuse vähendamist, sotsiaalkindlustuse sissetulekute suurendamist (eelkõige ravikindlustuse tulubaasi laiendamise kaudu) jne.
Mikk Salu kirjutas reedeses Postimehes, et erakonnad näevad Eestile kolme reaalset maksutulevikku: hoida praegust; «võtta ameerikalikult rikastelt ja anda vaestele», ning «võtta skandinaavialikult kõigilt ja anda kõigile». Postimehe arvamusportaal arutleb selle pinnalt, milline lahendus on Eestile kõige parem.