Ruth Alas: kas väärime oma valitsust?

EBS-i õppejõud Ruth Alas. Foto: SCANPIX

Uudiseid jälgides ja teenindusasutustes käies jääb mulje, et nüüd on saabunud aeg hindu tõsta. Mida teha olukorras, kus hinnad muudkui tõusevad ja säästmisvõime väheneb? Kas on ka muid vahendeid peale raha, et elu Eestis paremaks muuta? Kas vaatame ootavalt valitsuse kohe või on midagi, mida igaüks meist saaks ära teha?

Mitmed Eestisse elama asunud välismaalased on kurtnud siinsete inimeste tõsiduse ja külmuse üle: tänaval ega liftides ei tehta teistest inimestest välja, rääkimata naeratamisest. Ärapanemine oleks nagu normiks muutunud: eesmärk näib olevat teist inimest võimalikult suure auditooriumi ees rumalana näidata.

Minul oli küll piinlik vaadata, kui riikliku televisiooni uudistesaates saatejuhid tagasiastumise avalduse teinud ministrit vaenulikul ja hukkamõistval toonil küsitlesid. Ja see ei olnud sugugi esimene kord, kus poliitikuid päeva keskses uudistesaates selliselt koheldakse. Väga tahaks teada, miks erinevad uudistelugejad sellist tooni kasutavad. Kas neile on antud korraldus nii rääkida või nad arvavad, et rahvas tahab seda?

Paraku võib sellist suhtumist kohata igat tüüpi organisatsioonides. Ikka arvab mõni inimene, et temal on õigus teistest valdkondadest mõnitavalt rääkida või kogu oma tigedus teiste peale välja paisata. Vahel on tegemist oskamatusega ennast valitseda, kuid kahjuks väga sageli on see pigem juhtide poolt heaks kiidetud käitumisviis, mille juuri tuleb otsida nõukogude ajast.

Paraku olid sel ajal organisatsioonidel teised eesmärgid: kuna riik oli kohustunud kõigile töö tagama, polnud säästlikkus oluline, tööaja otstarbekast kasutamisest rääkimata. Nüüd on sellel pärandil valusad tagajärjed: Eesti tootlikkus jääb lääneriikide omast oluliselt maha. Raske on ka pealetulevatelt põlvkondadelt teistsugust käitumisviisi oodata, kui juba riigitelevisioonis sellist eeskuju näidatakse.

Samas on uuringute tulemustest teada, et organisatsiooni kasumit on võimalik 20 protsendi võrra suurendada hindu tõstmata, selline tõus on võimalik saavutada, muutes ainult juhtimisstiili. Kui töötajate hirmutamise ja allasurumise asemel luua keskkond, kus inimestel on hea olla ja kus nad saavad ise arutleda, millised meetodid töötavad ja millised mitte ning siis põhjendatud muutmisettepanekuid teha, saavad inimesed tööl suurema panuse anda.

Ammu on möödas ajad, millal juht ainuisikuliselt kõige paremini teadis, mida oleks vaja teha. Ja samas, kui töötajatel ei ole organisatsioonis hea, miks siis kliendidki peaksid sinna minna tahtma? Muutes töökeskkonna vähem mürgiseks, paranevad tooted ja teenused ja tuleb ka rohkem kliente.

Halb kohtlemine mõjub meeleolule ja mõjutab ka inimeste immuunsüsteemi. Haigusi on rohkem ja need on raskemini diagnoositavad. Inimene võib-olla näebki halvast tööõhkkonnast pääsemiseks ainukese väljapääsuna haigusesse põgenemist. See võib olla ka üks põhjusi, miks meil on nii palju töövõimetuspensioni saavaid inimesi.

Jääb mulje, et arvatakse, et ainult valitsus peab riigi ja rahva heaolu eest hoolt kandma. Meenub ütlus, et iga rahvas väärib oma valitsust. Kui võtaks selle aluseks ja vaataks, ehk saame midagi enda paremaks muutmiseks ära teha, et siis paremat valitsust väärida?

Muudatuste läbiviimine on edukas juhul, kui juht suudab inimestele näidata pilti senisest paremast tulevikust. Kuid sellest ei piisa. Kõige olulisem on suhtumine inimestesse. Suhtumise aluseks peaks olema vastastikune austus. See oleks aluseks vaenulikkuse vähenemisele ja teineteise ärakuulamisele.