Protestiajastu, mis algas Venemaal nii bravuurselt ja paljutõotavalt aasta tagasi, pärast duumavalimisi, lõppes sel laupäeval vaikse ja morni sanktsioneerimata meeleavaldusega Moskva kesklinnas, kurikuulsa endise KGB, nüüdse FSB hoone ees Lubjankal. Vene opositsioon tõestas järjekordselt, et «läänepartei» ei võida Venemaal kunagi pikemas perspektiivis, tänapäeval ei saa aga võita ka lühemas.
Siis, kui tänavale olid valmis tulema kümned tuhanded, andsid võimud ilma suurte probleemideta meeleavaldusteks luba, kuid nüüd, kui protestilaine on tänu muu hulgas ka võimude tegutsemisele vaibunud, ei tahtnud nad enam lubada «Vabadusemarssi» sinna, kuhu soovisid opositsiooni liidrid: Lubjanskaja väljakule. «Te ei esinda mitte kedagi, teid on vaid 0,2% Moskva elanikest,» ütles läbirääkijatele aselinnapea.
Aga ka opositsioon ei tahtnud seekord kompromissi, kuigi nad väidavad vastupidist. Moskva võimud pakkusid neile muu hulgas näiteks sama marsruuti, mida mööda kulges eelmine «Miljonite marss» septembris, kuid opositsioon ei nõustunud. Ilmselge oli, et meeleavaldusele ei tule enam need kümned tuhanded, kes käisid esimestel miitingutel. Seega oli konflikt opositsiooni juhtfiguuridele kasulik: esiteks, see võis turgutada inimesi, teiseks, meeleavalduse sanktsioneerimatus oli hea õigustus, miks on meeleavaldajaid niivõrd vähe.
Nii läkski. «See on moraalne võit!», «Me tuleme jälle ja jälle!» hõiskasid mõned oma blogides pärast seda, kui Lubjankale, Solovki saartelt toodud kivi juurde, mis on mälestusmärgiks Nõukogude repressioonide ohvritele, tuli kokkuvõttes ehk mõni tuhat inimest. Jama. Ei «tule jälle», igatahes mitte selles mõttes, nagu see kõlas sajatuhandelisel miitingul läinud aasta detsembris: et me hakkame tänavale tulema, kuni kõik meie nõudmised on täidetud. Ei ole sisuliselt ükski täidetud, alustades võltsitud valimistulemuste tühistamisest.