Jüri Maloverjan: Vene protestide lõpp

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Miks Vene opositsioon on nii nõrgaks osutunud, küsib kolumnist Jüri Maloverjan. Üheks peamiseks põhjuseks on nn sotsiaalse kandepinna kitsus. Enamik toetab kui mitte otseselt riigikorda nimega «Putin», siis igatahes sellega seostuvat stabiilsust. Elu pole niivõrd talumatu, et tänavale minna.

Protestiajastu, mis algas Venemaal nii bravuurselt ja paljutõotavalt aasta tagasi, pärast duumavalimisi, lõppes sel laupäeval vaikse ja morni sanktsioneerimata meeleavaldusega Moskva kesklinnas, kurikuulsa endise KGB, nüüdse FSB hoone ees Lubjankal. Vene opositsioon tõestas järjekordselt, et «läänepartei» ei võida Venemaal kunagi pikemas perspektiivis, tänapäeval ei saa aga võita ka lühemas.

Siis, kui tänavale olid valmis tulema kümned tuhanded, andsid võimud ilma suurte probleemideta meeleavaldusteks luba, kuid nüüd, kui protestilaine on tänu muu hulgas ka võimude tegutsemisele vaibunud, ei tahtnud nad enam lubada «Vabadusemarssi» sinna, kuhu soovisid opositsiooni liidrid: Lubjanskaja väljakule. «Te ei esinda mitte kedagi, teid on vaid 0,2% Moskva elanikest,» ütles läbirääkijatele aselinnapea.

Aga ka opositsioon ei tahtnud seekord kompromissi, kuigi nad väidavad vastupidist. Moskva võimud pakkusid neile muu hulgas näiteks sama marsruuti, mida mööda kulges eelmine «Miljonite marss» septembris, kuid opositsioon ei nõustunud. Ilmselge oli, et meeleavaldusele ei tule enam need kümned tuhanded, kes käisid esimestel miitingutel. Seega oli konflikt opositsiooni juhtfiguuridele kasulik: esiteks, see võis turgutada inimesi, teiseks, meeleavalduse sanktsioneerimatus oli hea õigustus, miks on meeleavaldajaid niivõrd vähe.

Nii läkski. «See on moraalne võit!», «Me tuleme jälle ja jälle!» hõiskasid mõned oma blogides pärast seda, kui Lubjankale, Solovki saartelt toodud kivi juurde, mis on mälestusmärgiks Nõukogude repressioonide ohvritele, tuli kokkuvõttes ehk mõni tuhat inimest. Jama. Ei «tule jälle», igatahes mitte selles mõttes, nagu see kõlas sajatuhandelisel miitingul läinud aasta detsembris: et me hakkame tänavale tulema, kuni kõik meie nõudmised on täidetud. Ei ole sisuliselt ükski täidetud, alustades võltsitud valimistulemuste tühistamisest.

Sel laupäeval Lubjankal lasi politsei inimesi vabalt Solovki kivi juurde, vahistades – ilma seadusliku aluseta, nagu ikka – vaid mõned liidrid, paari tunni pärast aga ajas kogu koosoleku suhteliselt pehmelt talitades laiali. Ning see kõik meenutas väga neid meeleavaldusi, mille korraldasid Vene vähesed vankumatud opositsionäärid enne protestilaine tõusu.

Miks Vene opositsioon on nii nõrgaks osutunud? Ühest peamisest põhjusest on palju räägitud: selleks on nn sotsiaalse kandepinna kitsus. Enamik toetab kui mitte otseselt riigikorda nimega «Putin», siis igatahes sellega seostuvat stabiilsust. Elu pole niivõrd talumatu, et tänavale minna.

Vene küsitlusfirma Levada-tsentr andmeil kiitis novembris võimuvastaseid meeleavaldusi heaks 40% venemaalastest, teise, võimule lojaalsema sotsioloogilise firma, WCIOMi andmeil aga 27%. Isegi 27% pole justkui vähe, kuid kõvasti üle poole neist inimestest ei kavatse seejuures ise midagi ette võtta, isegi miitingult kasvõi korra läbi astuda. Ülejäänud aga räägivad küll küsitlejale, et on ise ka valmis protestima, kuid, nagu elu on näidanud, ei tule samuti isegi miitingule, tõsisemast poliitilisest tegevusest rääkimata.

Selles väljendub väga paljude Venemaal toimuvate arengute põhjus ja seletus. Vene ühiskond (nagu ka mõned teised muidugi) pole üksnes killustunud, vaid, nagu paljud Venemaa analüütikud tavatsevad rääkida, «atomiseerunud».

Kunagi räägiti venelastest kui paadunud kollektivistidest, kes tõid muuseas naabritele kolhoosid ja parteikoosolekud. Tegelikult on venelased alati olnud võib-­olla suuremadki individualistid kui ükskõik milline Euroopa rahvas. Selle individualismi tõttu ei suuda ega taha valdav osa neist oma jõudu teistega ühendada ja midagi kasulikku korda saada, kui see «kasulik» pole just võimu korraldatud ja jõuga peale surutud.

Riigi tehtud «kolhoosid», üks Partei, usk Riiki ja ülemvalitsejasse kui selle sümbolisse – see kõik hoiab rahvana koos inimesi, kes ilma ametnike osavõtuta ei raatsi isegi korteriühistut luua. Saatigi mingis erakonnas mingi neile arusaamatu poliitikaga tegeleda. Teiseks opositsiooni nõrkuse põhjuseks on otse loomulikult riigivõimu vastutegevus, kohati jõhker ja küüniline, kohati üpris kaval.

Presidendi iga-aastases pöördumises Föderaalkogu poole läinud nädalal rääkis Vladimir Putin muuseas ka poliitilisest konkurentsist. See oli muide vist ainuke seik kogu kõnes, mida võib pidada vastuseks «protestiaastale». Putin tahaks väga sootuks ignoreerida inimesi, kes teda mõnitavad ja vargaks hüüavad.

Putin rääkis «ausa poliitilise konkurentsi reeglistikust», mida tema sõnul tuleks Venemaal koostada. Üks nendest reeglitest peaks olema see, et poliitikaga saavad tegeleda vaid need, kes toimetavad seadusega kooskõlas. Loomulik nõue, kuid Venemaa oludes tuleb seda mõista üksnes sedasi, et loa saab vaid see, kes on nõus mängima Putini ja tema sõprade koostatud reeglite järgi. Sellist opositsiooni on niigi pool riigiduumat täis: ei kritiseeri kunagi presidenti isiklikult ja üleüldse etendavad täpselt nii palju, kui presidendi administratsioon lubab.

Veel üks Putini «ausa konkurentsi reegel» seisneb selles, et Vene poliitikasse ei pääse inimesed, kes saavad raha välismaalt – järelikult, arvab Putin, teenivad välisriikide huve. Ka sel reeglil poleks viga, aga vaid juhul, kui erinevatel iseseisvatel poliitikutel oleks Venemaal võimalus saada toetust erinevatest riigisisestest iseseisvatest allikatest.

Kuid Hodorkovski istub laagris, ning teised ettevõtjad ammu enam ei julge ilma kõrgeima loata ja käsuta parteisid rahastada. Üht protestiliikumise juhtidest, Sergei Udaltsovi on aga praegu süüdistatud selles, et ta sai Gruusia poliitikult mõni tuhat dollarit ja käsu Venemaal revolutsiooni korraldamiseks. Udaltsov ise käib ülekuulamistel, tema kaks kaasvõitlejat pandi eeluurimise ajaks trellide taha.

Kaks kriminaalasja on algatatud ka teise opositsiooniliidri, Aleksei Navalnõi vastu. Üks neist ka tema venna vastu, kes poliitikaga ei tegele. Nüüd käitub Aleksei tunduvalt tagasihoidlikumalt kui aasta alguses, kui ta justkui hakkas kogu opositsiooni liidriks tõusma.

Vene võim toetab küll igasuguseid tema jaoks kahjutuid kodanikuühendusi, kuid ausat ja avatud poliitilist konkurentsi ta pehmelt öeldes ei soodusta.

Seejuures toetub võim alamate enamusele, kes arvavad, et poliitiline konkurents halvab Riiki. Kunagi võib-olla tuleb neil järjekordselt veenduda, et riiki halvab kaasaegses maailmas pigem poliitiliste ideede konkurentsi puudus.

Kuid praegusele Venemaa opositsioonile on see liiga väike lohutus. Nemad peavad kohe midagi uut välja mõtlema.

Jüri Maloverjan on BBC Vene talituse korrespondent.