Heldur Meerits: kas raha teeb riigikogu?

Heldur Meerits. Foto: Toomas Huik

Selline see võidurelvastumise loogika on: tehnoloogiline progress sõjanduses annab vastase ees eelise, kuid varsti jõuab vastane samale tasemele ning ollakse patiseisus tagasi, kirjutab investor ja LHV nõukogu liige Heldur Meerits värskes Sirbis.

On üsna üldlevinud arvamus, et raha mängib valimistel suurt rolli. Väiksemate kohalike omavalitsuste valimisel ehk mitte nii väga, kuid suuremate linnade ja riigikogu puhul peetakse seda üsna kindlaks tõsiasjaks. Siiski oleks huvitav sellist arvamust kontrollida. On ju ikka juhtunud, et mõne justkui üldteada fakti kontrollimisel pole asjad siiski mitte nii, nagu üldsus arvab. Uudishimu korral on tulemus alati garanteeritud, nii arvamuse kinnitamise kui ümberlükkamise korral.

Kõrvalepõikena tuleb märkida, et mõne aja eest korraks puhkenud diskussioonist võis jääda mulje, nagu ei tohiks ühiskonnast rääkides arve üldse kasutada. See vaatenurk ei saa kuidagi õige olla. Kindlasti on arvud üks paremaid viise olukorra kirjeldamiseks. Siiski peab oskama neid kasutada ja nähtus peaks olema mõõdetav. Oleks liiga radikaalne väita, et kui nähtus pole mõõdetav, siis pole seda ka olemas.

Me ei saa mõõta siiski kõike, kuigi paljusid asju saame. Koos ühiskonnatundmise kasvuga jääb «mittemõõdetavaid» suurusi järjest vähemaks.  Jutud statistikast kui ülisuurest valest  on pärusmaa nendele, kes kas ei tunne statistikat  või pole uuringutesse süvenenud. Teadmise ja arvamise vahe ületatakse tihti just arvude kaudu.

Jahmatavad tulemused

Kuidas siis uurida valimistulemuste ja raha seost? Kõige ahvatlevam on vaadelda riigikogu valimisi. Euroopa parlamendi valimisi on vaid kaks korda olnud, väljajagatavaid kohti samuti üsna napilt. Kohalike omavalitsuste valimiste puhul ei saaks liialt usaldada andmeid valimiskulude kohta. Näiteks, kas Tallinna TV peaks kajastuma valimiskuludes või mitte? Ning linnaosalehed?

Kindlasti tekitab kahtlust valimiskulude aruannete õigsus kõige üldisemas plaanis. Teevad ju erakonnad kulutusi ka väljaspool valimiskampaaniaid. Siiski peavad nad aruandeid esitama ja teatud kulutuste, näiteks reklaamikulu mitteteatamine tõmbaks tähelepanu. Eriti seepärast, et valimiskulude aruanne ei anna põhjust ei kiituseks ega laituseks, võiks neid andmeid pidada enam-vähem objektiivseks.

Kahtlemata on mingid summad liikunud ka varjatult ega kajastu aruannetes. Siin saame vaid loota, et kui väikeses ühiskonnas liiguvad ideed, mõtted ja meeleolud kiiresti ning erakondade kampaaniameistrid ning rahastajad tegutsevad ühessamas keskkonnas, siis on kõik erakonnad põhimõtteliselt samavõrra kavaldanud ning suhtelist eelist pole kellelgi.

Kui valimiskulud ja saadikukohad on kenasti ritta saanud, siis nendevahelise korrelatsiooni arvutamine on tänapäeval ülilihtne. Tulemused on tabelis näha – ja need tulemused on jahmatavad, ehmatavad ning hirmutavad. Teatavasti võivad korrelatsioonikordaja arvutamisel tulemused olla vahemikus -1st kuni +1ni. Kui tulemus on +1 (ehk 100%), siis liiguvad kaks numbririda täielikult samas «rütmis». Null tulemusena tähendab, et kahel numbrireal pole mingit omavahelist seost, ning -1 märgistab «vastassuunalist» liikumist. Ehk kokkuvõtvalt: mida lähemal on korrelatsioonikordaja +1-le, seda tugevam seos.

Tabeleid vaadates näeme, et enamasti on seosed väga tugevad. Viiest valimisest kolmel on valimiskulude ja riigikogust saadud kohtade arvu seos üle 95%, mis kindlasti paneb kulmu kergitama.

1995. aastal oli korrelatsioon väga tagasihoidlik, kõigest 67%. See oli veel «süütuse aeg». Järgmistel valimistel 1999. aastal oli meil tegemist juba «professionaalse» poliitikaga, sest jõustunud olid uued reeglid (erakonnaseadus), mis piirasid valimistel osalejate hulka eriti väikeste üksiküritajate arvel. Järsult kahanes ka mandaati saamata «raisatud» raha hulk. Kulude ja kohtade vahelise seose tugevus jõudis 96%ni.

Ka aastatel 2003 ja 2007 läksid valimised analoogiliselt: korrelatsioonikordajad olid vastavalt 98 ja 96 protsenti. Selge kõrvalekaldumine üldisest trendist oli 2011. aasta valimine riigikokku, kordaja kõigest 88%. Tingitud on see ennekõike Keskerakonnast, kelle kulud olid nendel valimistel nii konkurentidega võrreldes kui ka omaenda eelmiste valimiste kulutaseme kõrval suhteliselt väikesed.

Esimene pähetorkav mõte nõuab aruandes endas kahtlemist. Kui aga aruanded kajastavad tegelikkust ning eeldades raha ja valimistulemuse seose tõesust – kas peaksime Keskerakonnale ennustama tumedat tulevikku? Siiski poleks neid arvutusi vaadeldes õige rääkida raha ja saadikukohtade ühesest seosest konkreetse erakonna puhul, vaata kas või Koonderakonda 1999. aasta valimistel. Pigem peame siin rääkima meie poliitilisest süsteemist laiemalt, kus arvude järgi hinnates pole ilma paksu rahakotita suuremat edu loota.

Et olla täpne, siis tuleb märkida, et korrelatsiooniarvutus ei räägi midagi põhjuse-tagajärje seosest.  Võib-olla tähendab suur korrelatsioon seda, et Ast tuleneb B, aga võib olla vastupidi, hoopis Bst tuleneb A. Ja sama vabalt võib olla, et kuskil on tegurid C, D, E jne, mis tegelikult määrasid ära A ja B väärtuse. Ning arvutades üksnes A ja B seost, võivad seosed E, D ja teistega täiesti märkamata jääda.

Meie juhtumi puhul arutan kõigepealt muna ja kana probleemi ehk kas raha teeb kohad või vastupidi. Võiks ju mõelda, et rahaline toetus juba kajastabki ühiskonna meeleolusid, on otsekui teatud laadi eelhääletus. Siiski ei saa pidada sellist loogikat korrektseks, sest rikkamate ja vaesemate inimeste toetus erineb erakonniti.

Ka koguneb kasutatav raha erinevatest allikatest, nii riigieelarvest kui erasektorist. Riigieelarvelist raha jaotatakse eelmiste valimiste tulemuste järgi ja see ei kajasta kuidagi uute valimiste tulemusi. Kui käsitleda erasektori raha lisa-allikana, siis kuidas võiksid rahastajad osata ennustada valimiste lõpptulemust?

Raskuspunkt reklaamil ja propagandal

See lükkab ühtlasi ümber ka teise mõeldava seletuse nii tugeva seose kohta, et meie minigarhid oskavad panustada õigetele kandidaatidele ja erasektori toetus jagunebki  täpselt vastavalt valimiste lõpptulemusele. Nagu juba viidatud, teevad majandusagendid oma otsuse ükshaaval ning suurt huvi detailsete ennustuste vastu pole ma selliste inimeste hulgas märganud.

Ning isegi kui nad teaksid ennustusi täpselt, siis ei tea nad teiste otsustajate täpset käitumist, omavaheline koordineerimine pole sellise täpsusega kuidagi võimalik. Sama hingetõmbega saab ka kinnitada, et pole olemas siin ka üht ja ainsat Suurt Algpõhjust, nimetagem seda kas rahva palavaks armastuseks või kuidas tahes. Ka see abstraktne«rahva armastus» peaks realiseeruma üksikisikute otsustuste kaudu ja siinkohal oleme arutlusega eelmisel ruudul tagasi.

Pigem peaks otsima vastust raha kulutamise viisist. Kõik erakonnajuhid teavad, et valimisteks on vaja palju raha ja jõudumööda seda ka püütakse hankida. Siiski tundub see teadmine olevat pigem instinktiivne, mitte konkreetselt läbi kaalutud; on siiski täiesti võimalik, et olen selles punktis lihtsalt halvasti informeeritud. Sellegipoolest ei takista see pingutusi raha hankimisel ja kulutuste tegemisel.

2011. aasta valimiste aruannetest selgub, et lõviosa kulutustest läks reklaamile. Kui piirduda üksnes riigikokku pääsenud erakondadega, siis kõige tagasihoidlikum oli IRL. Nende valimiskuludest läks «kõigest» 66% reklaamile. Ning kõige «tublimad» olid sotsid, kulutades kogu eelarvest reklaamile 85%. Keskerakonna ja Reformierakonna reklaamikulude osakaal oli veidi üle kolmveerandi kogukuludest. Sellise osakaalu juures pole enam liigset tähtsust ülejäänud kuluridadel, ka need toetavad reklaami ja propaganda suunda, kulutamise mõte ja raskuspunkt on ilmne.

Siiski tuleb siin rääkida ka valijate eelistustest. Oleks liiga sirgjooneline arutleda, et kui raha mõju annab 95% valimistulemustest, jääb maailmavaate osaks üksnes 5%. Praegu, meie erakonnasüsteemi sügava kriisi ajal, on poliitilise eelistuseta valijate hulk kasvanud umbes kolmandikuni elektoraadist ehk teisisõnu: kahel kolmandikul on ju siiski eelistus olemas. Kuidas siis saab valimistulemus olla selges seoses kampaaniaks kulutatud rahaga?

Lihtsalt hüpoteesi korras võiks oletada, et reklaamikampaaniad kõigepealt kinnitavad toetajate usku ning tähtsama mõjurina kallutavad lõpuks ka kõhklejad ühe või teise erakonna poolt hääletama. Kui see nii peaks olema, siis ei pea paika ettekujutus demokraatiast kui ideede ja valikuteede võistlusest.

Pole just suur saladus, et erakonnad analüüsivad segmentide kaupa valijaskonda ning püüavad leida igale rühmale sobiva sõnumi. Mida suurem on segment, seda tähtsam ta on ja seda suuremat tähelepanu tuleb talle pöörata, seega  turundatakse maailmavaadet ja poliitikat põhimõtteliselt samal viisil kui hambapastat ja pesupulbrit. Nii pole ka midagi imelikku, et poptähed, sh ka sportlased, satuvad valimisnimekirjades olulistele kohtadele.

Kahtlemata toob see kõik kaasa ka praktilisi järeldusi. Kuna raha pole meie parteipoliitikas mitte narkootikum, vaid vereringe, siis määrab see ära ka inimeste käitumise. Michalil ja Lillol sisuliselt polnud valikut, mida Meikari süüdistustele vastata. Meikari sõnade kinnitamine oleks tähendanud eluliselt tähtsa veresoone läbilõikamist. Ja selle mõtte tuules pidid ka ülekuulatavad reformierakondlased vestma muinasjutte ämma kapikesest.

Siiski oleks ebaõiglane süüdistada vaid ühte erakonda. Ehmunult vaikisid kõigi erakondade juhid. Ei saa heita kivi, kui oled ka ise patune. Selline see võidurelvastumise loogika on: tehnoloogiline progress sõjanduses annab vastase ees eelise, kuid varsti jõuab vastane samale tasemele ning ollakse patiseisus tagasi. Erakondade puhul võib mõnest rahastamisallikast loobumine tähendada eeliste andmist konkurentidele.

Isegi kui järgmistel valimistel oleksid kõik erakonnad samal (raha)joonel, ei taha parasjagu toimuvatel valimistel keegi konkurentidele edumaad anda. Nagu me Maruste suu läbi hiljaaegu kuulsime, tahetaksegi säilitada senine rahavoog: lihtsalt seadustatakse ettevõtete annetused ja tagajärjena ka senine rahavoog.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et sotsiaalteadlastel ja politoloogidel on ees väga lai uurimispõld. Teame tänaseks ühiskonna toimimisest nii mõndagi, kuid avastamisruumi on veel palju. Veelgi tähtsam oleks aga aru saada, kas demokraatia ideaalid ongi see silmapiir, mille poole me aina läheme ja kunagi kohale ei jõua – või suudame selle silmapiiri tõepoolest endale lähemale tuua.