Sofi Oksanen

FOTO: Andres Haabu

Romaani «Kui tuvid kadusid» müüdi esimese kolme kuuga Soomes 100 000 eksemplari. See arv ületab kõiki varasemaid soome ilukirjanduse müügirekordeid. Selle tõlkeõigused on praeguseks müüdud 22 riiki. Sofi Oksanen põhjendas teisipäeval Helsingis Kansallisteatteri lavaklubis Postimehele antud usutluses huvi oma raamatute vastu sellega, et isiklik on enamasti huvitavam üldisest ja tihtipeale on isiklik üllatavalt üldine.

Raamatu rahaks pööramine: jõulu eel on uuest raamatust trükitud tavalisest kõvakaanelisest luksuslikumas köites ja nummerdatud tiraaž. Sofi Oksanen kirjutab igale ettetellijale nimelise pühenduse – kokku 2000. Järge hoiab Milla Palovaara kirjastusest Like.

FOTO: Andres Haabu

ETVs näidati saatelõiku Põhja-Korea kohta. Toimetaja ütles seal umbes nii, et eestlased õpivad totalitaarset süsteemi tundma Sofi Oksaneni raamatutest. Kuidas tundub, kui see tõesti nii oleks?

Eestis on palju ajaloouurijaid, kes käsitlevad totalitarismi väga hästi. Ma ei tea muidugi seda, kui palju inimesed akadeemilisi ajalookäsitlusi loevad. Üldiselt on raamatute müük Eestis tugevas languses.

Kui palju on teie raamatutes ajalugu ja kui palju fantaasiat?

Mina olen kirjanik. Mina kirjutan romaane.

Ütlesite Postimehele 2009. aastal, kui «Puhastuse» suur edu oli alles algusjärgus, et maailmas tundub olevat huvi Eesti ajaloo vastu. Nüüdseks olete juba käinud oma raamatuid maailma eri paigus esitlemas ja oskate küllap öelda, kas inimesed tunnevad teie raamatuid lugedes huvi Eesti ajaloo või millegi muu vastu.

Tõlkeid ilmub kogu aeg. Näiteks sellel aastal ilmus «Puhastus» Mehhikos. Seal on läinud päris hästi. See oli mulle üpris suur üllatus, sest Mehhiko on kaugel ja mul ei tulnud pähe ühtegi head põhjust, miks nad peaksid huvituma raamatust, kus on juttu Euroopast. Aga seal on mu raamatut peetud vägagi aktuaalseks ja teemasid lähedasteks.

Mis see siis on, mis neid köidab?

Neil on suur naaber (naerab). Mõistagi on neile lähedased migratsiooni ja inimkaubandusega seotud küsimused. Nii nagu praegu läheb Eestist palju inimesi välismaale tööle, lähevad inimesed välismaale ka Mehhikost. Nende seoste peale ei osanud ma mõelda siis, kui Mehhiko kirjastus tahtis mu raamatut välja anda.

Kui suur üllatus oli teie jaoks alguses see, et «Puhastus» sai nii edukaks, nagu ta on maailmas saanud?

Lähtepunkt on see, et soomekeelset kirjandust tõlgitakse üldiselt väga vähe teistesse keeltesse. Soome kirjanikul on raske saavutada edu muudel turgudel kui Soomes. Sellel on küll mitu põhjust, aga näiteks võib öelda, et suurtes keelepiirkondades müüaksegi tõlkekirjandust väga vähe.

Eriti kehtib see anglo-ameerika ruumi kohta – vaid kolm protsenti kõigist seal avaldatud raamatutest on tõlgitud teistest keeltest. Suures plaanis kehtib sama ka hispaaniakeelse, prantsuskeelse ja saksakeelse kirjastamisturu kohta. Sellest väiksest osast on omakorda väga tilluke osa põhjamaade kirjandusel. Seepärast tähendab ainuüksi niisugusele turule pääsemine suuri väljakutseid.

Kui võrrelda «Puhastust» ja uut raamatut «Kui tuvid kadusid», siis üks silmatorkavamatest erinevustest on see, et uues raamatus on väga vähe vägivalla kirjeldusi.

Ja seal pole ka seksi. Lõikamistehnika on selline, et kui tuleb niisugune hetk, siis «kaamera pöördub pilvede poole» nagu vanades filmides.

Kas te oskate ise öelda, mispärast inimestele teie raamatud meeldivad?

Ei oska. Raamatualal on alati püütud leida bestselleri retsepti, aga sellist retsepti pole olemas.

Asjale aitab teatud määral kaasa see, et põhjamaade kirjandus on praegu jõudnud maailmakaardile, selle vastu tuntakse huvi. Mitte sel viisil, et see puudutaks vältimatult Soomet ja soomekeelseid kirjanikke.

Aga maailmas oskavad vähesed mõelda, et Soome on keeleliselt erinev Rootsist, Taanist ja Norrast. Üleüldse on põhjamaade kultuur maailmas huvi äratanud alates filmidest ja muust taolisest. Mitmed põhjamaade kunstnikud on kogunud maailmas palju publikut. Aga kuna keele­erinevust ei teata, siis oletatakse, et ka Soome kuulub samasse rühma. Selles kiiluvees saab tegutseda. Kui Soomes oleks rohkem oskust kultuuri eksportida, siis vast oleks seda nähtust ka teistes valdkondades suudetud paremini ära kasutada.

Ka teie enda kiiluvees on edu saavutanud mitu inimest. Eestlased teavad, et «Puhastuse» ooperi helilooja Jüri Reinvere kirjutab Norra rahvusooperi tellimusel uut ooperit «Peer Gynt».  

Jüri Reinvere on teadagi tegutsenud heliloojana juba pikalt, aga muidugi on väga tore, et Oslost käidi vaatamas ooperit «Puhastus» ja sooviti, et just eesti helilooja kirjutaks norralaste rahvuseeposest (Henrik Ibseni näidend, 1867 – toim) uue ooperi. See on üpris radikaalne ja üllatav lahendus, aga ka väga huvitav.  

Kohtusin Soomes töötava eestlasest teatrikunstniku Karmo Mendega pressikonverentsil, kus teatati, et «Kui tuvid kadusid» jõuab näidendina Kansallisteatteri lavale järgmisel sügisel. Kas peab olema eestlane, et suuta luua selle etenduse visuaalne pool?

Selles asjas soovisin seda tingimata. Tundsin Karmo töid varemgi ja pidasid teda väga oskuslikuks, aga selle näidendi juures tahan olla kindel ka selles, et lavale ei jõua vale marki klaaspudelid. Tänapäeval ollakse filmides ses mõttes täpsed, et kui esitatakse ajaloolist ainest, siis kostüümid on ajalooliselt õiged jne. Teatris see paraku alati nii ei ole. Osalt ressursipuudusest, osalt laiskusest ei pühendata visuaalsetele detailidele eriti palju tähelepanu. Teisalt, võib-olla publik tingimata ei ootagi seda.

Soomes küll mitte, aga mujal maailmas on mul mõnede «Puhastuse» lavastustega olnud kogemus, et teatrikunstnik hakkab kaks kuud enne esietendust otsima kaardilt, et kus on Eesti. Mitte ükski kunstnik ega riiete kavandaja ei suuda paari kuuga nii palju sisse elada, et lõpuks vaataks lavalt vastu autentne pilt ja kasvõi mina võiksin sealt ära tunda tuttavat. Loomulikult on teater kohalik kunst ja kasutatakse ka kohalikke elemente, aga ma ei soovi laval näha seda, mis toonasesse Eestisse ei kuulunud.

Näiteks kui laval on lääne rõivad või esemed, siis minus tekitab see küsimuse, et kas tal on suhteid. Kui nii, siis peab see olema sõnum, mida ongi soovitud edasi anda. Aga juhuslikku eksitust ma ei soovi.

Üldiselt ma ootan, et inimesed, kes neid lavastusi teevad, pühenduvad ja elavad sisse, aga alati pole see realistlik ootus.

Kui palju te lavastuste sündimises osalete?

Lavastaja töö on lavastaja töö ja seda ma ei taha teha. Ma käin proove kuulamas seepärast, et kirjutatud tekst on üks asi ja teatrilaval ettekantav teine – proove kuulates saab teha teksti parandusi.  

Kas teil on laiem ajaloohuvi kui need teemad, mis pereliikmeid otseselt on puudutanud?

On küll. Ma olen alati ajaloo vastu huvi tundnud.

Kas võib juhtuda, et kunagi kirjutate romaani, mille tegevus toimub … muistses Egiptuses?

Plaanis küll ei ole. Mõistagi nõuaks see massiivset eeltööd. Aga ära iial ütle, et ei iial.

Mis see ajalugu siis on? Kas järeleandlik savi kujuri käte vahel?

Ma ise loen meeleldi ajaloolisi romaane ja vaatan selliseid filme. Minu meelest on see huvitav. Teisalt, kui võtad kinni ajaloolisest ainesest, siis peab sel igal juhul olema tähendust tänapäeva jaoks.

Teine teemade ring, mida te kasutanud olete, on seotud psüühikahäiretega. Miks te neid teemasid huvitavaks peate?

See on alati kultuurist sõltuv ja kunstnikule huvitav. See on seotud küsimusega, mis on kultuuris sallitud ja mis mitte. Eilse päeva psüühikahäireid võidakse pidada tänapäeval normaalsuseks või vastupidi, et tänapäeval peetakse häireteks või haigusteks neid nähtusi, mida varem ei peetud. Nii räägivad haigused rohkem ühiskonnast kui konkreetse inimese meeleseisundist.

Kirjeldate Eesti kolmekordset okupeerimist väga erilisena. Tavaliselt püüame leida hoopis sarnasusi teiste maade ja rahvastega. Kas te tõepoolest usute ka pärast oma raamatute esitlemist maailmas, et Eesti sündmused olid väga erilised?

Balti riikide saatus oli väga eriline. Näiteks prantslased on suures hämmingus sellest, et ühe rahva liikmeid mobiliseeriti nii Punaarmeesse kui ka Saksa armeesse. Väikese maa ja väikese keele olukord on vägagi teistsugune kui näiteks prantslastel või sakslastel. Aga okupeerimise ja teise rahva üle võimust võtmise dünaamika on üpris ühesugune kõikjal ja on olnud seda ka varasematel sajanditel.

Kirjeldate ilmselt tahtlikult «väikese inimese» dilemmasid ja tragöödiat, jättes suured poliitilised plaanid taustale?

Üldine on harvem nii huvitav kui isiklik ja isiklik on tihtipeale üllatavalt üldine. Põhjus, miks kunst üldiselt inimestele mõju avaldab, on selles, et kasutatakse üksiku inimese vaatenurka ja tema äratuntavaid probleeme. 500 aasta vanune kunstiteos mõjub tänapäeva inimesele, sest inimene on endiselt inimene ja teemad on äratuntavad ka praegu.

Tänapäeva inimese probleemid ei erine tingimata neist, mis on olnud inimestel varem. Välised tingimused on erinevad, aga inimestel on endiselt samalaadsed tunded. On viha, armastust, võimujanu – need on kõik igavesed. Arve kuuldes on raske tunda empaatiat. Kui öeldakse, et tapeti mingi suur arv inimesi, siis see on kole küll, aga ei ärata tundeid. Üksikisikute saatusest kuuldes tärkavad tunded ja see viib meid ka demokraatia poole.

Mis mõttes?

Demokraatia on selline valitsusviis, kus näiteks ei püüta erinevaid inimrühmi ära kaotada nagu totalitaarses süsteemis.

Sovettide okupatsiooni ajal ja ka kohe taasiseseisvumise järel oli Soome eestlastele (ainus) aken maailma. Nüüd on aknaid ja uksi palju. Mis võiks olla see soomelik, mille vastu eestlastel tasuks huvi tunda?

Eesti ja soome keel on nii lähedased – meil on samasugune keele struktuur. See vormib inimesi, kuna keel loob tegelikkust.

Soomes on Helsingi hoopis teine asi kui näiteks Iijoki, nagu Eestis on Tallinn erinev Valgast ja Narvast. Helsingi ja Tallinn on üksteisele lähemal kui kummagi riigi servamaad pealinnale. Soome pindala on suur, Eesti pindala on väike. Aga ma ei tea, mis see eriline on, mida eestlased peaksid Soomest teadma.

Üks erinevus tuli küll pähe. Kui Eesti ajalehti vaadata, siis minu meelest on välisuudiseid üsna vähe. Ma ei oska öelda, kas selle põhjus on ajalehtede majanduslik olukord või see, et Eesti inimesed ei tunne mujal maailmas toimuva vastu nii palju huvi, kui tunnevad soomlased.

Paljud struktuursed erinevused mõjutavad seda, milline inimeste elu on. Raamatualalt tean, et tõlkekirjanduse olukord on Eestis sedavõrd halb, et lugejad hakkavad ilmselt üha rohkem lugema inglise keeles. Minu meelest ei ole see Soomes ettenähtavas tulevikus samasugune probleem, ehkki soomlaste inglise keele oskus on keskeltläbi hea. Aga kirjastustel on pikk ajalugu, raamatukogude ostud on suhteliselt suuremad.

Raamatute hinnad on Eestis tuludega võrreldes päris kõrged. Pean silmas seda, et kui kirjandushuviline publik Eestis tahab olla kursis sellega, mis maailmakirjanduses toimub, siis on nad sunnitud võõrkeeltes lugema, sest eesti keelde ei suudeta piisavalt raamatuid tõlkida. See on rahvuskultuuri seisukohalt kurb.

Olete palju rääkinud ja kirjutanud oma lapsepõlvereisidest Eestisse. Miks ikkagi olete valinud kirjutamiseks just Eesti teemad ja mitte midagi muud?

Raske öelda. Muidugi käsitleb kirjanik neid teemasid, mis talle ühel või teisel põhjusel lähedased on.

Paljud lugejad kirjutavad, et võiksin kirjutada raamatu 1918. aasta Soome kodusõjast. Eestlased küllap teavad, kui suure tähendusega see lühike sõda soomlastele on. Kui eestlased mõtlevad, et kas tasub minevikku käsitleda, siis võib vastuseks öelda, et peaaegu saja aasta tagune kodusõda on Soomes endiselt päevakohane teema. Soome lugejad arvavad, et sellest pole kaugeltki piisavalt kirjutatud, ehkki Soomes ilmub palju ajaloolisi romaane ja ka sellest sõjast on kirjutatud.  

Kas võtate lugejate soove kuulda?

Kukk ei laula ja kirjanik ei kirjuta käsu peale.

Aga teine ootus, mida lugejad kirjades sageli mainivad, on see, et ma kirjutaksin Soome lama’st (1990ndate alguse majanduskriis, mil Soome SKT vähenes 13 protsenti ja töötus kasvas 3,5 protsendilt 18,9 protsendile – toim). Seegi teemade ring pakub soomlastele endiselt suurt huvi.

Milline on teie ajakava? Kui palju kulub aega kõikvõimalikele esitlustele, lugejatega kohtumisele jne?

Väga palju. Kõige rohkem võtavad aega kontoritööd. Järgmine kevad kulub romaani «Kui tuvid kadusid» tõlgete ilmumisele Rootsis, Norras ja Taanis.  

Teie uue raamatu peategelane Edgar Parts on valetaja ja petis. Kas olete üldisemalt huvitatud sellest, et mis valetamine ja petmine on?

Kui mõelda mistahes draamale või jutustamisele, siis petmine on alati huvitavam kui sangarlus. Kui hakata jutustama sangaritest, siis on tegu sangarilooga ning see on juba meelelahutuslik žanr.

Kas inimkonnas on rohkem Edgar Partsi taolisi, kes tahavad võimu mistahes hinnaga, või hoopis neid, kellele on omane empaatia ning kes ei ole valmis selleks, et teised inimesed maksavad nende ihade täitmise eest ränka hinda?

Ma ei oska öelda. Ma tean seda, et ka Natsi-Saksamaal oli kõigil neil, kes töötasid hukkamiskomandodes jne, valikuvõimalus. Nad oleks võinud valida mingi muu töö või keelduda ülesannet täitmast, aga vaid vähesed keeldusid. Inimesed täidavad käske ja seadusi. Need on omakorda seotud kultuuriga. Seadus, mis tänapäevase mõõdupuu järgi on täiesti võimatu, oli eelmisele põlvkonnale täiesti normaalne. Inimesed järgisid seadust, elasid oma aja reeglite järgi. Kui järgmine sugupõlv võib sellele tagasi vaadates leida, et need oma aja normaalsed reeglid olid täiesti valed.

See käib ühte jalga kultuuriliste muutustega. Nüüd näiteks elatakse väärtusmaailmas uuskonservatismi aega.

Mis võiksid teie meelest olla need väärtused, mis ühendaks ja parandaks Euroopat?

Kui ma eelmise aasta lõpus Prantsusmaal käisin, siis oli seal kuuldavasti Eesti suursaadik väga populaarne. Teda kutsuti igale poole esinema ja rääkima Euroopa Liidust, sest eestlastel oli öelda midagi positiivset ajal, mil teistel positiivseid sõnumeid nappis.

Ma olen märganud, et Kesk-Euroopas ei mõisteta ei Põhjamaade ega Balti riikide olukorda. Seda, mis siin on tähtis. Seal ollakse keskendunud Kesk-Euroopa asjadele ja gaasitorud või muud taolised asjad ei tundu sealsetele inimestele üldse huvitavad. Sooviksin, et sealgi pöörataks rohkem tähelepanu sellele, mis äärealadel toimub ja mis siin on tähtis.

Meie jaoks pole näiteks kaugeltki esikohal mure islamistide pärast. Kesk-Euroopas on see tähtis. Me räägime täiesti erinevatest probleemidest. Kesk-Euroopa inimestele ei paku huvi ei gaasitorud ega väikeste keelte küsimused.

Kui tahetakse, et Euroopa Liit toimiks ja kõigil oleks usku ühisesse tulevikku, siis on tarvis, et tuntaks teiste probleemide vastu huvi ja austataks ning mõistetaks piirkondlike probleemide tähtsust. Ei ole kaugeltki nii, et kõigi Euroopa Liidu riikide jaoks on probleem number üks islamistid. Paljudes Ida-Euroopa riikides toimub asju, mida Lääne-Euroopas üldse ei mõisteta.

Majanduslik ebavõrdsus sünnitab alati rahulolematust. Ei ole ka õige, et Lääne-Euroopa paneb Ida-Euroopa rolli, et seal tehakse odavat tööd. Ma ei ole sugugi kindel, et see on hea. Ka välismaal töötamisega, kodumaalt lahkumisega seondub palju probleeme.  

Kas Lääne-Euroopas mäletatakse ja mõistetakse seda vabadusetahet, mis kaks kümnendit tagasi valdas kogu Ida-Euroopat?

Soomlased teavad seda mõistagi pisut paremini kui kasvõi rootslased. Ma usun, et Kataloonias mõistetakse seda nüüd paremini, ja Euroopas on ju mitu sellist piirkonda, kus oma kultuur on alla surutud. Eks see sõltub ka iga inimese oma taustast. Sellest, kas inimene on üldse kunagi huvi tundnud, mis teistel maadel toimub.

Teatrilaval pole Edgar Parts kirjamees, vaid ühe teise kunstiala propagandameister

Sofi Oksaneni värskeim teos «Kui tuvid kadusid» jõuab 2013. aasta 27. novembril näidendina Kansallisteatteri suurele lavale.

«Romaani teemaks on sõna ja sõna võime muuta propagandavõtetega meie arusaamist maailmast. Sõna pole siiski ainus propaganda tööriist. Teater annab võimaluse käsitleda ka neid propaganda valdkondi, kus pole sõnu,» rääkis Sofi Oksanen.

Romaanis saab Edgar Parts ülesandeks kirjutada raamat. Näidendis on ta ühe teise kunstiala meister.

Lavale jõuab nii natside kui sovettide punane. Soomlased tunnevad praegust Tallinna. Kansallisteatteris näidatakse neile tuttavaid kohti ühes okupantide sümboolika ja propagandaga. Visuaalse poole loob teatrikunstnik Karmo Mende, kes töötas 1993–2000 Eesti Televisioonis kunstniku ja peakunstnikuna ning on seejärel tegutsenud Soome väiksemate linnade teatrites. «Kui tuvid kadusid» on esimene kord, kui Karmo Mende loomingut saab näha Kansallisteatteris – Soome tähtsaimal laval, nagu ta ise ütleb.

Helilooja Maija Kaunismaa ütles, et siiani on ta viisistanud teatrilavastustele peaasjalikult laule. Seekordses lavastuses ei esitata ühtegi laulu, vaid kogu muusika on üksnes instrumentaalne.

Lavastaja Raila Leppäkoski on mitmekülgse teatrikogemusega. 1989–2002 oli ta teatrikõrgkooli professor. Ühena peamistest teose «Kui tuvid kadusid» teemadest, mis võiks romaani lavatõlgenduses inimesi kõnetada, nimetas ta usaldust. Ka praegusel kriisiajal kõneldakse palju usaldusest nii institutsioonide vastu kui ka inimeste vahel. «Kui tuvid kadusid» kirjeldab olukorda, kus inimesed ei saa usaldada isegi oma kõige lähedasemaid pereliikmeid, võimust rääkimata.

Üks Helsingi teatri lavastuse seltskonda ühendav lüli on Jyväskylä, 132 000 elanikuga Kesk-Soome maakonnakeskus. Oksanen, Leppäkoski ja Kaunismaa on seal sündinud ja koolis käinud. Eestlane Karmo Mende on kujundanud Jyväskylä linnateatri lavastusi.