Täpselt kakskümmend aastat tagasi sai Tõnis Lukasest Eesti Rahva Muuseumi direktor, see oli tema esimene «juhtiv» töökoht ning sealt läks ta kolm aastat hiljem suurde poliitikasse, riigikogu liikmeks. Lõppeval nädalal valiti Lukas teist korda Eesti Rahva Muuseumi juhiks ja seda võib siis nimetada tema lahkumiseks suurest poliitikast.
Lukas ise ütleb enda kohta Tallinna poiss, seal on ta kasvanud ja õppinud, aga kes seda ei teaks, arvaks kindlasti, et Lukas on elupõline tartlane. Kogu tema poliitikukarjäär alates muinsuskaitseliikumisest, riigikogu valimistest kuni ministrikohani (just Lukas viis haridusministeeriumi Tartusse) on keerelnud Tartu ümber. Karjäärile pole ka midagi ette heita: mitu korda riigikogu liige, paar korda haridusminister, aastakese Tartu linnapea, lühikest aega Isamaaliidu esimees ning pärast ühinemist Res Publicaga ka põgusalt ühendpartei kaasesimees. Nüüd on see läbi.
Kõik, kellelt küsida, räägivad, et Tõnis Lukase valimine Eesti Rahva Muuseumi juhiks on nagu rusikas silmaauku. Lukas sobib ja Lukas tahtis ise väga muuseumijuhiks saada, see ei olnud formaalne mokaotsast «võib ju kah»-soov, vaid tõesti sügav tahe seda tööd muuseumis teha. Lukase silm särab taas, ütlevad need, kes teda linna peal näinud, ja Lukas nõustub muigamisi ka ise.
Ütleme ausalt, et poliitikas lõpu poole Lukasel enam hästi kohta ei leidunud ja mingis mõttes hakkas ta kõrvale jääma. Pole ka mingi saladus, et kui viimase valitsusemoodustamise ajal Lukas ministriportfelli ei saanud (Laar eelistas haridusministri kohale Aaviksood), siis oli Lukas sellest väga solvunud, võiks isegi öelda, kibestunud.
«Muuseumijuhina saab ta väga hästi hakkama,» räägib Lukase kursusekaaslane Tartu Ülikoolist Kai Kalamees ja lisab naerdes: «Oli ta meie kursusel ju üks väheseid poisse naistekarja seas, küll saab ta ka muuseumitädide juhtimisega toime.»
Hariduselt on Lukas ajaloolane ja täpselt sellest Eesti riiki taastanud humanitaaride-ajaloolaste põlvkonnast. Ülikooli astus siis, kui Brežnev veel elas, elas üle nõuka-režiimi viimase tõmbluse ja kruvide kinnikeeramise aja (Indrek Tarand visati näiteks siis ülikoolist välja) ning lõpetas 1987. aastal, siis kui tehti juba muinsuskaitset, peeti fosforiidisõda ja hakati vargsi kuuereväärile sinimustvalgeid lindikesi kinnitama.
Muuseas, sinimustvalge lipu tõid esimest korda suurelt avalikkuse – oma 10 000-pealise publiku – ette just muinsuskaitsjad 1988. aastal EÜSi maja ees. Selle ürituse eestkõnelejaks oli samuti hiljuti poliitikast lahkunud Trivimi Velliste, aga kulisside taga tegi suure töö ära Tõnis Lukas.
Lukast võib kahtlemata nimetada tipp-poliitikuks, vaadake kasvõi tema ametikohti. Ta on kahtlemata tark, kindlasti ka võimekas administraator. Lukasel on ka oma rahvamehe joon – elurõõmus, tantsib, laulab ja võtab seltskonnaski laulu esimesena üles. «Tõnis on heas mõttes impulsiivne,» ütleb näiteks Tiit Pruuli. Enamik neist, kes teda teavad, ütlevad, et Tõnis Lukas on ka väga kodukeskne, kõige paremas mõttes pereinimene.
Kõige selle kõrval tuleb aga tunnistada, et Lukasel jäi alati puudu see «miski», et tõusta poliitikas päris tippu, et olla liider, nagu näiteks Mart Laarist sai. Võib-olla oli ta liiga vähe meeskonnamängija, ütleb üks Isamaaliidu inimene. Võib-olla ta solvus vahel liiga kergelt ja mõjus nii virilalt, lisab teine. Samale küsimusel vastates arvab Kalle Muuli: «Juhtidel on vedru, mis neid tagant sunnib, Lukasel jäi see puudu, ta on liiga pehme.»