Kas eksamite pingerea asemele tuleb hea kooli märk?

Foto: SCANPIX

Palju kära tekitanud riigieksamite pingeridade kõrvale on sündimas uus koolide hindamis- ja tunnustussüsteem, mis teeb praegusest nähtavamaks iga õpilasega tehtava töö, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes.

Tartu Miina Härma gümnaasiumi õpilased said ühel päeval kooli arendusjuhilt ootamatu ülesande: kirjeldada, kes on hea õpilane. Lapsed panid kirja omadusi ja oskusi: «Olen enesekindel, uudishimulik, positiivne, hea huumorisoonega, austan ennast …».

Mitmekuise arutelu tulemusel klassides valmiski Härma kooli hea õpilase mudel. Oma hea mudeli sõnastamisega olid varem maha saanud õpetajad ning ka vanemad kirjeldasid, milliseid väärtusi peaks kool ja nemad ise lastes arendama. «Oleme astunud sammukese hea kooli suunas,» kõneles direktor Ene Tannberg.

Ehkki Härma on aastaid olnud riigieksamite pingerea esikümnes, peab 2012. aasta parimaks haridusjuhiks valitud Tannberg seda liiga kitsaks lähenemiseks hea kooli mõistele. Seepärast on ta utsitanud kooliperet juurdlema, millised tingimused peaksid lisaks headele õpitulemustele veel täidetud olema, et õpilastest kasvaksid – nii, nagu kirjas ka kooli arengukavas − «avatud meelega haritud inimesed, kes suhtuksid hoolivalt nii kaasinimestesse kui ka üleilmsesse elukeskkonda».

Miina Härma gümnaasium on läinud kaasa ka Tartu ülikooli eetikakeskuse algatusega liikuda hea kooli kvaliteedimärgi loomise suunas. Eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutropi sõnul on mitu põhjust luua uus hindamis- ja tunnustussüsteem. Esiteks, riigieksamite pingeread süvendavad vaid edukultust ja soodustavad koostöö asemel võistlemist. Tähelepanuta jääb gümnaasiumide taimelava – põhikoolid. Lastelt, kes ei saa sisse ihaldatud koolidesse, võetakse eneseusk, mis on elus edu alus.

«Kvaliteedimärgi loomisega ei taha me luua uusi pingeridu, vaid teha ühiskonnale ja lapsevanemaile nähtavaks töö, mida kool teeb iga lapse arengu toetamisel,» sõnas Sutrop. «Soovime leida sellise hindamise ja tunnustamise viisi, mis toetaks kooli arengut ja motiveeriks parandama koolimeeldivust ja -kultuuri ning senisest rohkem pingutama õppe- ja kasvatustöö paremate tulemuste nimel.»

Eduelamus huvitegevusest

Hindamine on efektiivne siis, kui ta mõõdab, kuidas me täidame endale seatud eesmärke. Kooli headuse mõõtmisel tuleb lähtuda kooli õppekavas ja riiklikes strateegiates seatud eesmärkidest.

Kvaliteedimärgi taotlemine pole hirmraske ülesanne − koolid peavad ise kirjeldama, kuidas nad kriteeriume täidavad. Enese­kirjeldused peaksid olema avalikkusele kättesaadavad. Nii tekib koolidel võimalus oma tööd nähtavamaks muuta ning tehtud edusamme laiemalt jagada. Vanemad ja õpilased saavad aga teadlikumalt valida meelepärast kooli.

4. ja 5. detsembril Tartus toimunud väärtuskasvatuse konverentsil arutlesidki koolide ja omavalitsuste esindajad, lapsevanemad ning teadlased, millistele kriteeriumidele peab vastama hea kool.

Mullu väärtuskasvatuse rändauhinna pälvinud Tartu Veeriku kooli direktor Ruth Ahven rääkis, et nende koolis on üle 80% õpilastest kaasatud huvitegevusse. Eduelamust vajab ju igaüks! Hea põhikool peaks koolirõõmu andma kõigile – õpilastele, õpetajatele ja vanematele, kujunema piirkonnakeskuseks.

Väärtuste sõnastamist alustas juhtkond, nii nagu Härma gümnaasiumiski, õpilastest, kellelt küsiti, milline peab olema Veeriku kooli õpilane. Osa lapsevanemaid suhtus asjasse algul tõrjuvalt ja arvas, et kool võib väärtuskasvatusega ju tegelda, aga nemad teevad ikka nii, nagu ise õigeks peavad.

Veeriku koolis on ka õpetajad juhtimisse kaasatud. Kooliasju arutatakse ainekomisjonides, mille esimehed kuuluvad juhtkonda. Ka sisehindamise aruande koostab õpetajaist koosnev komisjon. Tänavu on tähelepanu all märkuste kirjutamine e-koolis. «Seda võib teha mitut moodi ja erinevas toonis,» ütles Ahven. «Oleme saanud õpetajad ühte paati ja lähtuma põhimõttest «enne mõtlen, siis ütlen».»

Sillamäe gümnaasiumi direktori Arno Kaseniidu sõnul tunnevad hea kooli puhul nii õpilased kui ka õpetajad, et nad tahavad sinna minna. Laste silmades on sära, nad on uudishimulikud ja majas naerdakse rohkem, kui nutetakse.

«Koolijuht on eelkõige kliima kujundaja ja hea tuju maaletooja,» rõhutas Kaseniit direktori rolli hea kooli kujundamisel. «Ta on ka rahastaja, korra tagaja, ärakuulaja, kõneleja, vastutaja, vahekohtunik, dirigent.»

Seega mees nagu orkester. Et heas koolis oleks veelgi parem, tuleb tunnustada nii lapsi kui ka õpetajaid. Juht toetugu inimestele, kel süda õigel kohal, ja ärgu peljaku mängijaid vahetada, kui keegi mürgitab õhku. Juht peab oskama mõjutada õpetajaid nii, et nad teevad kõike vabatahtlikult.

Rocca al Mare kooli juhataja Rein Rebase arvates peakski hea kool eelkõige looma keskkonna, kus indiviidide erisused välja tuleksid ja areneksid. Maailm on seda rikkam, mida erinevamad oleme.

MTÜ Lastekaitse Liidu president Loone Ots tuletas meelde, et kool ei tohiks unustada ka lapse õiguse konventsiooni. Ta tõi kurvastava näite, kuidas hiljuti pöördusid lastekaitse liidu poole ühe Tallinna kooli õpilased, kes olid häiritud sellest, et turvasüsteemi kehtestamise järel otsitakse neid hommikuti läbi.

Põlva maavanem Ulla Preeden oli konverentsi eel kogunud kokku oma maakonna omavalitsuste ootused koolile. Vallajuhtide arvates teevad kooli heaks eeskätt motiveeritud, inspireerivad ja õppivad õpetajad ning hingega asja juures olev koolijuht, kes on ka info vahendaja omavalitsuse ja kooli vahel ning tegutseb parima äranägemise järgi. Tähtsad on ka tugev hoolekogu ja vilistlaskogu. Selged peaksid olema koolivõrgu korrastamise kriteeriumid.

«Ja muidugi lapsed – kui neid pole, ei ole ju ka kooli vaja,» lisas Preeden.

Teadlased ja pioneerid appi

Kohalik omavalitsus saab hea kooli sünnile kaasa aidata infrastruktuuri loomise ning tugeva ja avatud koostööga, aga ka palgalisaga õpetajaile. Preeden tõdes, et just kool hoiab kogukonna koos.

Kogukondlikkust hea kooli mõõdupuuna tõstis esile ka Tartu ülikooli tehnoloogiahariduse professor Margus Pedaste. «Peame toimima perena. Käima üksteisel külas, tunde vaatamas. Praegu pole see nii koolis ega ülikoolis.»

Pedaste sõnul ei tohiks liialt keskenduda tänastele ootustele, vaid peab mõtlema, millised on need 15−20 aasta pärast. Selleks peab uurima esmalt sotsiaalteadlaste arvamust, kes oskavad analüüsida minevikutrende ja teha tulevikuprognoose, ja seejärel kuulama pioneere − innovaatilisi inimesi, kes oskavad teadlaste tulemuste põhjal edasi mõelda.

Ka koolipsühholoog Tiia Listeri hinnangul oleme minevikus liiga kinni. Hea koolini jõudmiseks tuleb kõigepealt lasta eilsest lahti. Kuid kuidas saada lahti Nõukogude-aegsest lastesse suhtumisest? Et lapsed jääksid tulevikus ellu, tuleb muuta õpetajate koolitust.

Tallinna ülikooli arendusprorektor kasvatusteadlane Eve Eisenschmidt tuligi välja huvitava ettepanekuga – võtta õpetajakoolitusse vastu üle 30-aastaseid üliõpilasi. Põhjuseks on uuringutes selgunud tõsiasi, et verinoored õpetajad tajuvad õpilasi pahatahtlike ja kiuslikena ega mõista nende käitumise tegelikke motiive. Noorte õpetajate töölt lahkumise üks põhjus ongi liialt suur emotsionaalne pinge, raskused klassis töörahu hoidmisel, arusaamatused lapsevanematega.

«Isiklike laste kasvamisega hakkab ka noor õpetaja nägema õpilastega tekkinud probleeme teisiti, on vaja teatud küpsust ja elukogemust,» tõdes Eisenschmidt.

TÜ eetikakeskus ootab koolirahvast, teadlasi, omavalitsusjuhte lööma kaasa uue hindamis- ja tunnustussüsteemi väljaarendamisel. Uuel aastal peaksid asjaosalised jõudma omavahel kokkuleppele selles, mis on hea kooli koostisosad. Sobivate mõõtmisvahendite leidmiseks kavatseb eetikakeskus koos haridus- ja teadusministeeriumiga vaadata üle senised andmekogumisviisid ja koolide hindamise vahendid ning vajadusel neid täiustada. Samuti on plaanis kirjeldada olemasolevaid tunnustussüsteeme (REKK-i «Eestimaa õpib ja tänab», kutsehariduse tunnustussüsteem, Tallinna haridusameti tunnustussüsteem ja Ida-Viru ettevõtluskeskuse ettevõtliku kooli standard) ning kaasata nende esindajad.

Professor Sutrop ei usu, et riigieksamite pingeread maamunalt ära kaoksid, kuid ta loodab, et neid osatakse edaspidi paremini lugeda ja inimesed hakkavad mõistma: need ei ole koolide headuse nimekirjad, vaid ütlevad, mis koolides õpivad akadeemiliselt kõige võimekamad õpilased. Kooli akadeemilise lisandväärtuse mõõtmiseks on vaja arvesse võtta ka õpilaste algtaset.

«Loodan, et hea kooli tunnustussüsteemi käivitudes pööratakse rohkem tähelepanu koolimeeldivusele, kaasavale ja elavale õpetamisele ning koostööle,» lisas Sutrop. Et plaanis on luua mitu mudelit, siis hakatakse rohkem väärtustama ka lasteaedade, põhikoolide ja kutsekoolide tööd. Eri kriteeriumide mõõtmine peaks aitama avardada hea kooli mõistet. Akadeemiliste tulemuste kõrval peavad tõusma tähelepanu alla head sotsiaalsed suhted, koolivägivalla ennetamine.

«Uus tunnustussüsteem paneb inimesi rohkem huvituma sellest, mida teeb meie kool iga õpilase individuaalsete võimete arendamiseks ning kuidas ta kasvatab neist ausaid, hoolivaid, ettevõtlikke ja loovaid inimesi,» ütles Sutrop.