Martin Hurt: ajateenistus on Eestis religioosne dogma

Martin Hurt Foto: Peeter Langovits/Postimees

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhatuse liige Martin Hurt leiab, et riigikaitse arengukava teeb üldiselt samme õiges suunas. Samas ütleb ta, et ajateenistus on Eestis endiselt dogma, mida sisuliselt ei arutata. Me usume sellesse, kuid usk ei ole alati seotud loogilise mõtlemisega ega konkreetse sõjalise võimega.

Artikli autor kuulub “Valitsemise valvurite” võrgustikku, mis jälgib valitsuse tegevusprogrammi täitmist.

Kolmapäeval tutvustati ametlikult Eesti uue riigikaitse arengukava eelnõud, mis määratleb riigikaitselised võimed ja tegevused järgmiseks 10 aastaks. Uus arengukava lähtub tänapäeva reaalsusest ja ei tugine enam neli aastat tagasi tehtud ülipositiivsetel majanduskasvu prognoosidel. Möödunud nelja aasta jooksul on majanduskasvu tempo alanemise tõttu „kadunud“ üks kolmandik rahast, millel tollane kava tugines.

Seetõttu peaks olema iseenesest mõistetav, et riigikaitse arengu eest vastutavad ametiisikud teevad ettepanekuid, kuidas vähendada ambitsioonitaset samavõrra. Ükski tõeliselt vastutustundlik juht, olgu ta minister või kindral, ei saa palka selle eest, et vaadata eemale ebameeldivatest tõsiasjadest. Riigikaitsestruktuuride üheks põhiülesandeks ongi erakordselt keerulisteks situatsioonideks valmistumine ja raskete valikute seast parima variandi leidmine. Keegi pole väitnud, et raskeid otsuseid ei tule teha ka rahuajal.

Arengukava on positiivselt mõjutanud uus põhimõte, mida on võimalik kokku võtta ühe lausega: kaitsevägi tuleb mehitada ja varustada täies mahus, et tagada riigi julgeolek igapäevaselt. Tavakodanik küsib ilmselt, kas tegemist pole iseenesest mõistetava loosungiga. Vastus on, et kahjuks mitte. Alles mõned aastad tagasi andsid kaitseväes tooni üksikud ohvitserid, kes erinevatel ametikohtadel teenides sageli kavandasid kaitseväe arendamist mastaapides, millel oli vaid juhuslik kokkupuude Eesti inimressursi ja rahaliste võimalustega.

Uus arengukava keskendub küll sõjalisele riigikaitsele, kuid puudutab ka teisi ministeeriume ja ametkondi, kes peavad toimima kriisi ja sõjaajal. 2010. aastal jõustunud riigikaitse strateegia kohaselt juhitakse hädaolukordade lahendamist sõjaajal samade asutuste ja organisatsioonide poolt, kelle pädevuses see on rahuajal. Ministeeriumide põhimäärused ei erista ega pole kunagi eristanud rahuaega sõjaajast. Konkreetsele ministeeriumile püstitatud ülesanded kuuluvad täitmisele sõltumata sellest, kas on rahuaeg või sõjaaeg.

Esimest korda on arengukava koostatud lähtudes vajadusest kavandada mitte üksnes sõjalist riigikaitset, vaid kogu riigi tegevust sõjaolukorras. Kuidas kavatsetakse korraldada elutähtsate teenuste (sh statsionaarse eriarstiabi, elektrivarustuse, ringhäälinguvõrgu, veevarustuse ja toiduainetega varustamise toimimine) sõjaajal? Sellest tavakodanik midagi täpsemalt ei tea ega peagi ise teadma, sest selle eest peaksid hea seisma vastavad ametkonnad.

Pikka aega on paraku ka asjaomased ministeeriumid läinud kergema vastupanu teed ja vaadanud mööda kohustusest korraldada oma tegevust sõjaajal. Teiste riikide kogemus ütleb, et mõtteviisi muutumiseks riigis laiemalt võib kuluda rohkem kui 10 aastat. Seetõttu oleks ebarealistlik arvata, et uue arengukavaga on kõik probleemid kasvõi paberil lahendatud. Samas annab arengukava õiguse oodata näiteks majandus- ja kommunikatsiooni­ministrilt, sotsiaalministrilt ja siseministrilt vastuseid küsimusele, kuidas nende valitsemisala kõige olulisemad tegevused on korraldatud sõjaajal. Vastus, mida ükski minister tulevikus endale lubada ei saa on: „Ma ei tea“. Tegevuse ja tegevusetuse eest vastutab, nagu ikka, asjaomane minister.

Vaatamata märkimisväärsele kaitse-eelarvele pole praegune kaitsevõime kaugeltki rahuldav. Üheks põhjuseks on minevikus tehtud kõrgeima tasandi juhtimisvead. Ilmekaks näiteks on Eesti merevägi, mis NATOga liitumise hetkel oli ainus väeliik, mis sisuliselt oli suuteline pakkuma alliansile vajaminevaid ümberpaigutavaid võimeid. 2004. aastal oli mitmetuhande meheline maavägi suuteline hoidma rahvusvahelistel operatsioonidel vaid jalaväerühma suuruseid üksuseid, aeg-ajalt saates missioonile ka luurekompanii. Eelmisel kümnendil vahetati küll välja 1950ndatest aastatest pärit miinitõrjelaevad kaasaegsete aluste vastu, kuid nende moderniseerimiseks ja personali säilitamiseks piisavalt raha ei eraldatud, kuna kehtis põhimõte, et igaüks peab kasvõi natuke saama.

Võrreldes eelmise arengukavaga on ambitsioonitase realistlik ja rõhuasetus on nüüd olemas­olevate võimete jätkusuutlikkuse tagamisel, pidades silmas Eesti piiratud võimalusi. Plaani ideoloogia kohaselt pole mõtet uusi inimesi tormakalt värvata kui kogenud kaadri­kaitse­väelased veelgi suuremas tempos lahkuvad. Pigem üritatakse olemasoleva personali teenistustingimusi parandada, et neid kaitseväes hoida.

Samuti tuleb varem soetatud varustus taas töökorda seada või asendada uuega. Jägala linnak jääb esialgu rajamata ja tankid ning keskmaa õhutõrjesüsteemid hankimata mitte seetõttu, et vajadust ei ole, vaid kuna raha ei ole. Sellist lähenemist tuleb pidada kaineks ja ainuvõimalikuks. Areneme sammhaaval. Uut viisi mõtlemine tuleneb asjaolust, et arengukava on suuresti koostatud ohvitseride põlvkonna poolt, keda on koolitatud NATO liikmesriikide kõrgemates sõjalistes õppeasutustes.

Ajateenistus on Eestis endiselt dogma, mida sisuliselt ei arutata. Kehtib põhimõte „mida rohkem ajateenijaid, seda parem“. Ajateenistust ei käsitleta enam kaitsevõime ühe komponendina ega isegi reservväe ühe olulise koostisosana. Ajateenistus on muutunud asjaks iseenesest, võrreldavaks võluvitsaga. Isegi majandus­buumi tipus kutsuti aastas ajateenistusse ca 2500 noormeest.

Ajale jalgu jäänud arengukava avalikus tekstis tõdeti: „Aastas teenistusse kutsutavate ajateenijate arv – 2500 – jääb samasse või pisut suuremasse suurusjärku ka nähtavas tulevikus ning ajateenistus kujutab endast ka edaspidi reservüksuste peamist mehitamisvahendit ning värbamisvälja kaadri­kaitse­väelaste leidmiseks“. Majandussurutise tulemusena kärbiti kaitse­väe­laste ja ametnike palkasid, teenistusest lahkus märkimisväärne arv ohvitsere ja allohvitsere, koondati ametnikke, jäeti hankimata tankid ja keskmaa õhutõrjesüsteemid, rahuaja väljaõppe läbiviimiseks asuti kulutama sõjaaja varusid ning olulistele taristu objektidele tõmmati kriips peale. Kuid samal ajal on suurendatud ajateenijate arvu 700 võrra. Juurdekasv pidi minema nendele üksustele, mis uues arengukavast on kustutatud.

Ka planeeritav kaadrikaitseväelaste arv väheneb 4000 tuhandelt 3600-le. Ometi ei kärbita uue kava kohaselt ajateenijate arvu. Miks? Vastus on, et ajateenistus on omandamas religioosset tähendust. Me usume sellesse, kuid usk ei ole alati seotud loogilise mõtlemisega ega konkreetse sõjalise võimega. Olukorras, kus me kutsume ajateenistusse noori inimesi eelkõige selleks, et kasvatada nende kaitsetahet ja vormida nendest lojaalseid kodanikke, tuleks tõsiselt kaaluda teenistusaja lühendamist. Kui ajateenistus pole seotud kaitseväe sõjaliste vajadustega, siis ei saa ka teenistusaja pikkus olla seotud väljaõppevajadustega.

Juhtimisfunktsioonide ümberkorraldamine paistab olevat poolik lahendus. Kahjuks on olulisel määral jäetud kasutamata võimalus korrastada Kaitseväe Peastaabi ka Kaitseministeeriumi funktsioone ning kaotada asjatu dubleerimine, mis viimasel kahel aastakümnel on tekitanud palju segadust ja vaenu kahe organisatsiooni vahel, mis peaksid töötama ühe eesmärgi nimel. Kahtlemata on tegemist tundliku teemaga, milles peitub hulganisti riske, kuid samas on võita palju.

Seevastu on varustus- ja hangetefunktsioonide koondamine igati loogiline samm. Täna on funktsioonid killustunud ja paiknevad osaliselt kaitseväes, osaliselt Kaitseministeeriumis. Ideoloogia on selge: sõjaväelast on koolitatud sõdima, sõjavägi tervikuna keskendugu sõjapidamisele. Administratiivülesanded, juriidika ja riigihanked antagu erialaekspertide kätte, kes ei pea alati omama sõjalist haridust, vaid olema pädevad omal alal. Vajadusel kaasatakse tulevikus kaitseväe sõjalist ekspertiisi nagu seda varem on tehtud kaitseministeeriumi poolt.

Aeg peab näitama kas Eesti kaitsevõime tulevikus tugevneb. Osaliselt sõltub see valminud riigikaitse arengukava kvaliteedist, mida on vara hinnata. Teisalt sõltub palju kava elluviimisest: kui pühendunult poliitikud, riigiametnikud ja kaitseväelased tehtud otsuseid täide viivad. Minevikus on sageli suhtutud kinnitatud plaanidesse üleolevalt ja koheselt asutud tehtud otsuseid muutma. Hetkel toimub arengukavas sisalduvate tegevuste tutvustamine ja põhjendamine. Peale Vabariigi Valitsuse otsust on vaja järjekindlat juhtimist nii kaitseministri kui ka kaitseväe juhataja poolt, et arengukava ellu viia. Seniks on põhjust soovida mõlemale palju õnne ja kindlat meelt.