Mart Raudsaar: mäng tulega

Meediaõppejõud Mart Raudsaar. Foto: Liis Treimann

Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor Mart Raudsaar leiab vastuseks Andres Jõesaare arvamusele, et ringhäälingule uue sõltumatu regulaatori loomine võib teoorias olla ilus, kuid praktikas tähendab tulega mängimist. 

Mõningad muudatused ringhäälinguvaldkonnas on praegu tõepoolest toimumas. Minule teadaolevalt kultuuriministeerium juba mõnda aega ei kiirusta ringhäälingulubade jagamisega, sest soovib enne süsteemi korrastada.

Aga kui hakatakse rääkima, et ringhäälingute regulaator peab hakkama andma hinnanguid ka kanalite sisulisele poolele, siis teoorias on asi küll ilus, praktikas tähendab aga tulega mängimist. Kui loodav regulaator hakkaks ütlema, millist sõnavara võiksid uudisteankrud kasutada, siis on see küllaltki ohtlik, arvestades Eesti demokraatia haprust. Ma küsiksin: millised oleks sellise regulaatori pädevused ehk mida nad kontrollida võivad, kui sõltumatud nad on, kes sinna kuuluvad?

Kui vaatame praegust rahvusringhäälingu tegevuse reguleeritust, siis minu meelest on saavutatud ajalooline kompromiss – juhtorgan on ringhäälingunõukogu, kus seltskond jaguneb pooleks: osa on eksperdid, teine osa poliitiliste jõudude esindajad. Siin on tegu kompromissiga, sest raha andja on riik ja erakonnad tahavad kasvõi üksteist kontrollida. Teisalt ei tohi neil olla ülekaalukat mõju selle üle, mida ringhääling teeb, see peabki olema sõltumatu.

Kui Andres Jõesaar toob oma artiklis näite Suurbritanniast, siis ta räägib regulaatorist, mille olemasolu pole iseenesest takistanud probleemide tekkimist. Siin võime rääkida globaalsest meediaruumist, mõeldes sellele libakõnele, mis tehti Austraalia raadiojaamast Suurbritannia haiglasse. See on ju teine riik, väljaspool Euroopa Liitu. See tähendab, et kui me teeme mingit siseriikliku regulatsiooni, siis me neid probleeme ei lahenda. Siin peab olema ajakirjanikel endal piisavalt palju tarkust asjad ise korras hoida.

Ei tasu ka unustada, et meil on olemas Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu. Need on vastavalt eneseregulatsiooni ja meediakriitika organ ning minu meelest tegutsevad üsna kenasti.

Jõesaare väide, et meil oleks vaja regulaatorit, mis peaks tegelema ka sisuga, ei olnud minu jaoks argumenteeritud. Jutt ajakirjanike palgast ja võimalikest ajakirjanduse ja võimu kuritarvitamistest on natuke teine valdkond. Peame vaatama küsimust Eesti kontekstis ja just nimelt poliitikute viimaste nädalate väljaütlemiste kontekstis, kus ka kultuuriminister on öelnud, et rahvusringhäälingut peaks kontrollima rohkem, kui seni seda on teinud ringhäälingunõukogu.

Pigem ma ei muudaks süsteemi, mis suhteliselt hästi toimib. Keegi ei saa öelda, et rahvusringhääling on kallutatud.

On ka väidetud, et rahvusringhääling ei peagi pakkuma võimalikult paljudele, vaid vähemusgruppidele. Sellega ma ei nõustu, sest kui vaatajaskond väike, ei saa ta täita ka teisi ülesandeid. Ta on foorum, mis pakub ühiskonnale arutelukohta ja seda ajal, kui ülejäänud kanalid kipuvad jagunema väikekanaliteks, mis on suhteliselt piiratud vaatajaskonnaga. Seetõttu ma ei suhtu halvasti sellesse, kui rahvusringhäälingus on ka head meelelahutust, mis aitab vaadatavust hoida heal tasemel selleks, et seal oleks see foorum.