Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Juhtkiri: palgalõhest saab pensionilõhe

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Urmas Nemvalts

Euroopa – ja nii ka Eesti – liigub vääramatult vanaduse suunas. Sellest räägivad nii eile tutvustatud Eesti rahvaloenduse täpsustatud andmed kui üleeile Euroopa Parlamendis esitletud vananemisega seonduvatest tõbedest rääkiv raport. Ehkki vastavad tendentsid on jutuks olnud nii siin- kui sealpool juba aastaid, et mitte öelda aastakümneid, ei piisa üksnes olukorra teadmiseks võtmisest. Riigid, just nagu ka Eesti, peavad jõudma selle teadvustamiseni, et vanemaealiste suht­arvu suurenemine tähendab vajadust paljud seni kehtinud riigikorralduslikud tõekspidamised ümber hinnata.

Ehkki tegu ei ole sugugi uue protsessiga (need Euroopa riigid, kelle rahvaloendustraditsioon ulatub aastasadade taha – nagu näiteks Rootsil 17. sajandisse –, saavad öelda, et vananemisprotsessi esimesed märgid – nii sündimuse kui suremuse vähenemine – ulatuvad juba 150 aasta taha), näib, nagu soovitaks uskuda, et vananemise trend möödub ja elu jätkub endistviisi.

See ei pruugi aga juhtuda, sest prognoosid näitavad, et rahvastiku vanuse kõver on samas suunas lookas ka vähemalt järgneva poolesaja aasta jooksul. Kui praegu on ELis üle 65-aastaseid 17,4 protsenti kogu rahvastikust, siis 2060. aastaks prognoositakse nende arvuks juba 30 protsenti.

Tendents on sarnane ka Eestis: kui 2000. aastal oli Eesti elanike keskmine vanus 38,7 aastat, siis nüüd on see juba 40,8 aastat.

On aga selge, et vananeval ühiskonnal on riigile teistsugused nõudmised. Tegu on väga kompleksse küsimusega: rahvastiku vananemine ei tähenda mitte üksnes seda, et vajame enam raha pensionideks ja tervishoiule, vaid sel protsessil on sama oluline mõju ka majandusele, haridusele ja tööhõivele.

Ja mis peamine: just nagu inimene peab harjuma ja leppima enda eakamaks muutumisega, peab ka ühiskond tervikuna leidma viise vananemisega kohanemiseks: ühiskonnal, kus veerand elanikkonnast on üle 65-aastased, on tervikuna väga erinev iseloom sellest ühiskonnast, kus vanemaealisi on juba kolmandik.

Arvestada tuleb ka sellega, et kujunevad ümber ühiskonnas eksisteerivad ja mõneti selle toimimist toetavad suhted.

Muutuvad põlvkondadevahelised sidemed, oluliselt teisenevad lähivõrgustikud (vähem on järeltulijaid ja nende järeltulijaid ning sellega ka nn külgnevaid sugulasi), võib muutuda arusaam kooselust (pikem iga ja vähem lapsi võib tähendada enam suhteid, mis omakorda toob kaasa teisenenud lähivõrgustikud), kui nimetada vaid mõnda.

Kuid praegu päevakorras olevad probleemid ei kao, vaid teisenevad. Näiteks palgalõhest, mis Eestis on Euroopa suurimaid, saab pensionilõhe, mis koos naiste pikema elueaga võib kujuneda suureks sotsiaalprobleemiks, kui sellega juba praegu tegelema ei hakata.

Ühiskond on muutumas, ja selleks tuleb valmis olla.

Tagasi üles