/nginx/o/2012/04/04/1041746t1hd571.jpg)
Mõne nädala eest olin Brüsselis läbi rääkimas Euroopa Liidu eelarve üle aastateks 2014–2020. Nagu kõik teavad, võeti läbirääkimisteks lisaaega – järgmine voor toimub jaanuaris. Tavaliselt on eelarveläbirääkimised dramaatiline sündmuste seeria. Rikkad maad vaidlevad netosaajatega selle üle, kuidas Euroopa Liidus raha jagatakse.
Seekord kulgesid läbirääkimised üpris rahulikult ja tsiviliseeritult. Eelarveotsus lükati lihtsalt edasi. Aga miks ikkagi on terviklikku otsust nii lihtne tõrjuda?
Esiteks, kiiret pole. Eelarveraamistiku kokkuleppimiseks on aega, sest eelarveperiood ise algab alles 2014. aastal. Euroopa Liidus ongi harjutud tegema otsuseid alles siis, kui see on vältimatu.
Teiseks on ELi eelarve suhteliselt väike. Eelarve raamistiku suurus on umbes tuhat miljardit eurot, mis on umbes 125 miljardit eurot aastas. See on kõigest umbes üks protsent ELi riikide kogutoodangust.
Seda on hea võrrelda rahvuslike eelarvetega, mille suurus on erinevates Euroopa riikides 25 kuni 40 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Näiteks Soome SKT on umbes 180 miljardit eurot ja riigieelarve suurus on umbes 54 miljardit eurot.
Kolmandaks põhjuseks on teatud sorti kriisiväsimus. Nelja aasta jooksul on toimunud üle 30 ELi tippkohtumise – üks kriis ajas teist taga. Näiteks Kreeka on saanud laene ja tagatisi juba rohkem kui 200 miljardi euro jagu ehk tublisti rohkem, kui on ELi ühe aasta eelarve.
Enne läbirääkimiste alustamist peaks alati hetkeks peatuma ja kaaluma hoolikalt suuri põhimõttelisi küsimusi. Millisel viisil tuleks ELi eelarvetulud kokku koguda, kas otseste või kaudsete maksude abil? Kui suur peaks eelarve olema? Kas ELi eelarvet saab kasvatada ajal, mil kodumaal tehakse otsuseid kokkuhoiuks? Kuidas peaks raha kasutama? Kui palju makstakse riigile eelarvest tagasi? Eelarve annab ju alati vastuse neile küsimustele.
Seekordsetel eelarveläbirääkimistel oli kohe alguses märgata kahte leeri – netomaksjad ja netosaajad. Teiste hulgas kuuluvad netomaksjate hulka Saksamaa, Suurbritannia, Holland, Rootsi, Taani, Prantsusmaa ja Soome. Selle grupi eesmärk on piirata ELi eelarve kasvu. Lähtekohaks on põhimõte, et avaliku sektori rahandust tuleb korraldada vastutustundlikult.
Eesti on praegu ELis netosaaja, nagu seda oli kunagi ka Soome. Jõukuse kasv ja majanduslik edu viib Eestigi tulevikus netomaksjate rühma. On tähtis, et jõukad riigid kannaksid liidus oma vastutust, aga nende riikide netomaksete osa peab püsima mõistlikes piirides, et õnnestuks hoida ELi väärtuslikku ühtsust.
Viimaste eelarveläbirääkimiste lõpus märkasin, et kolme musketäri kuulus hüüdlause «kõik ühe, üks kõigi eest» oli väändunud vormi «kõik mulle». Kõik tahtsid minna läbirääkimistelt koju võitjana.
Läbirääkimiste vaheajast saavad kõige rohkem kasu netomaksjad. Kuna kõik on juba midagi saanud, justkui mingit sorti varase jõulukingi, peaksime suutma kogu eelarvet vähendada mingisuguste miljardite võrra … and we have a deal!**
* e.k – keda see huvitab?
** e.k – ja oleme kokku leppinud!
Autor on Soome väliskaubandus- ja Euroopa asjade minister