Jüri Saar

FOTO: Margus Ansu

Kas mäletate, et sellest on nüüd juba seitse aastat, kui rahvusvaheline žürii valis Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurikonkursil võidutöö ja algas väitlemine-vaidlemine, kas Eesti rahvas just niisugust muuseumi vajab. Siiski valitses suur optimism, et juba Eesti Rahva Muuseumi saja aasta juubeliks on majakarp valmis. See oleks olnud kolme aasta eest.

Tegelikult on see ERMi oma maja ehitus olnud pidev lootuste tekkimise ja purunemiste jada (nagu ka eelmistel katsetel) kuni valitsuse selge otsuseni, et riik ehitab muuseumi valmis ka eurorahata, kuni tõdemuseni, et ehitusfirmad tõepoolest tahavad seda muuseumi ehitada ja kolm hinnapakkumist mahub riigi seatud raamidesse. Tulemused ei ole veel avaldatud, leping ei ole veel sõlmitud.

Senised tagasilöögid ja ehituse alguse venimine on loonud soodsa kõlapinna ja andnud aega kriitikutele, kes taovad trummi, et vale maja, vales kohas, liiga kallis, üldse tarbetu. Mis käpikud ja kapad!?

See on taustsüsteem, kus läinud nädalal ERMi direktoriks valitud Tõnis Lukas võtab üle jõu lõppemist tunnistanud Krista Arust tühjaks jäänud koha. Tõenäoliselt langeb Lukasele au, ilmselt millalgi 2016. aastal, välgutada muuseumi avamisel kääre. Kuid selle auga käib kaasas kohustus tõestada, et pingutus uue muuseumimaja rajamiseks oli vaeva väärt, et Eesti inimestel on põhjust selle muuseumi üle uhkust tunda, et see on muuseum, kuhu on asja ka pärast esimest külastust, kui on käidud maja ära vaatamas.

Need võitlused avaliku arvamuse ja eelarvamusega on tuttavad Kumu ehituse aegadest, kuid Kumu on end tõestanud.

Direktori valimise komisjoni üheksal liikmel oli valida kuue kandidaadi vahel, lisaks Lukasele kandideerisid veel ERMi töötajad Pille Runnel ja Piret Õunapuu, samuti muuseumitööga tuttavad Mikk Sarv ja Jana Reidla ning ajakirjanik Sulev Valner.

Konsensusest lahutas vaid üks hääl, kaheksa toetasid Lukast. Nagu komisjoni küsitletud liikmed selgitasid, veenis Lukas kõige selgemalt, et tajub ees ootavat, tajub vastutuse määra ja olulisemaid nüansse. Öeldi ka, et temas koondusid tugevused, mida oma nišis oli kõigil kandidaatidel. Miks ei peakski kahekordne minister, kes korra on juba ERMi direktor olnud, olema võimekas juht.

Justkui turvaline valik. Kui piisab karismat töötajate innustamiseks ja muuseumi eest kõnelemisel.

Et Lukas on staažikas tegevpoliitik, seejuures koalitsioonierakonda kuuluv, tekitas veel enne komisjoni otsuse avalikuks saamist mitmesuguseid spekulatsioone. Nagu oleks poliitik katkuhaige, keda tuleks korralikest inimestest ja auväärsest asutusest eemal hoida. Suuresti akadeemilistest inimestest koosnev komisjon on pidanud selgitama, et ei, seekord ei olnud valik poliitiline.