Andres Jõesaar: alternatiiv peksule mõisatallis

Andres Jõesaar Foto: Peeter Langovits / Postimees

Tallinna Ülikooli dotsent Andres Jõesaar kirjutab, et Eesti on ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus seni puudub ringhäälinguvaldkonna sõltumatu regulaator. See olukord on muutumas ja sellest võib olla abi, kui karmi kontrolli rakendamise oht reaalseks muutub. 

Ajakirjandus kuritarvitab oma võimu, teotab ja hävitab süütute inimeste elusid. Sellise kokkuvõtte teeb Financial Timesi 30. novembri juhtkiri Suurbritannia meediat põhjalikult analüüsinud Lord Justice Levesoni raportist. FT toimetus ütleb, et ajakirjandus peab konstruktiivselt vastama esitatud ettepanekutele, kuid samas ei toeta toimetus Levesoni ettepanekut ajakirjandust senisest rangemalt karistama ja reguleerima hakata.

Suurbritannias toimuv on mitmeti analoogne meil ajakirjanduse ümber toimuvaga. Suurimaks erinevuseks on vast see, et kui saareriigis tungis kasumiahne ajakirjandus jõhkralt kehtivaid seadusi rikkudes ning vahendeid valimata inimeste privaatsfääri ning neil oli selleks korrumpeerunud politsei ja mitmete võimupoliitikute vaikiv nõusolek, siis Eestis tundub hetkel olevat konflikt poliitikute ja meedia vahel.

Kodanike elu ja (mõnede) meediaväljaannete eesmärkide saavutamise vahendite valiku vaheline ebakõla teravdub meil eelkõige anonüümsetes kommentaarides, milles aeg-ajalt esinev (Delfi omaniku Hans H. Luige terminile toetudes) psühhofüüsiline terror ettevõttele klikitulu toob ja kodanikele valu tekitab.

Traagiline näide sellest, milleni lihtinimese tundeid mittearvestava kommertsmeedia saamahimu viia võib, šokeeris eelmisel nädalal kogu maailma. Sellise meedia käitumist tuleb karistada. Nii arvas (ka) Lord Leveson. Meedia karistamatuse ja karistuste karmistamise vajadus on meilgi päevateemaks.  

Tulen tagasi meedia ja poliitikute vaheliste pingete juurde. Milles võivad olla sellise olukorra tekkepõhjused? Üks võimalik seletus toetub parteide populaarsusreitingute muutustele: poliitikute arvates tõusevad reitingud ainult tänu nende heale tööle ja langevad ainult ajakirjanduse halva töö tõttu. Ajakirjandus võib sedasama trendi sõnastada täpselt vastupidiselt. Õigus on mõlemal.

Erimeelsuste põhjus võib olla ka maailmavaateline. Mihkel Mutt väitis, et seitse aastat parempoolsust toetanud ajalehed on muutunud sotsiaalsemaks, vasakpoolseteks. Ilma uuringuta seda trendi teaduslikult kinnitada või ümber lükata ei saa, aga oletame, et päevalehed ongi selles suunas muutunud.

Selle muutuse ideed toetab teoreetiliselt traditsioonilise ajakirjanduse kui neljanda võimu rolli nõrgenemine (või vähemalt tegijate endi kartus selle trendi ees). Kalle Muuli kirjeldas ajakirjaniku rolli muutuse isiklikku kogemust järgmiselt: 90ndatel riigikogu rõdult alla vaadates oli uhke tunne teenida saalisolijatest oluliselt rohkem ning kõik rahvasaadikud ja valitsejad võtsid alati ajakirjaniku telefonikõne vastu; kaks kümnendit hiljem on teenistus sama töö eest aga riigikogu liikmete omast oluliselt väiksem ja kõnedele enam nii meelsasti ei vastata.

Ajakirjandus/ajakirjanik ei oma/jaga enam sedasama võimulolija ülevalt alla vaatavat positsiooni. Ajakirjanik on ühiskonna hierarhias oma privilegeeritud kohta kaotamas. Languse tunnetus võib tipus olijate vastu tekitada kibestust ja soovi ka neid tipust alla tõmmata.

Kolmandaks taustateguriks on majanduskeskkond, mis ei luba kahjumis olevatel, omavahel sõnumite edastamise kiiruses ja sensatsioonilisuses konkureerivatel meediaettevõtetel hoida kõrgel palgal piisavat arvu hästi motiveeritud professionaalseid ajakirjanikke. Tartu Ülikooli värske uuring näitas, et Eesti ajakirjanike keskmine palk ei ole sugugi kõrge. Ning madalapalgalistele inimestele on ühiskonna nõrgemate ja vähem kindlustatud liikmete mured läbi isiklike kogemuste palju paremini mõistetavad kui senisest veelgi suuremat kasinust propageerivate kõrgepalgaliste poliitikute sõnad.

Neljandaks põhjuseks on juba mainitud tähelepanumajandus. Nõrga erialase kvalifikatsiooniga odav tööjõud, kellele tööandja on andnud ülesande haarata lugejat (juba) pealkirjaga, teeb seda tööd oma oskuste piires. Kaugeltki mitte kõik pealkirjad ei ole artikli sisu vääralt tõlgendavad ega madalatele instinktidele toetuvad, kuid paraku just sellised erisused torkavad silma. Eriti neile, kelle sõnu ja ideid on kontekstist välja rebitud ja väänatud. Siit ka mõnede inimeste tundelised väljaütlemised, et kogu ajakirjandus on mäda/kallutatud jne. Kuid ega selline üldistamine/sildistamine ei aita probleeme lahendada. Ilma täpseid näiteid toomata ja konkreetseid juhtumeid analüüsimata terviklahenduseni ei jõua.

Pingete põhjuseid võib olla, ja ongi, muidugi rohkem – näiteks professionaalse/teadusliku meediakriitika vähesus, ajakirjanduse eneserefleksiooni tagasihoidlik tase, aga ka meediahariduse lüngad, sotsiaalmeedia pealetung jne. Kindlasti on kitsaskohaks ka osa ajakirjanike vähene kriitikataluvus ning tagasihoidlik analüüsi ja õppimissoov.

Kuidas olukorda parandada? Rakendada ka meil tugevam regulatsioon, nagu pakkus välja lord Leveson? Kas peksule mõisatallis on alternatiive?

Meediateoreetiliselt tuleb analüüsida kahte aspekti: kas tegeleda sisendi (tingimuste) või väljundiga (sisuga). Esimesel puhul on tegu näiteks Eesti Rahvusringhäälingule suurema finantseeringu eraldamise või muude meetmete abil head ajakirjandusloomet stimuleerivate tegevustega. Liberaalne turumajandus sisendi tugevdamist ei poolda, pigem vastupidi. Teisel juhul on tegemist sisu regulatsiooni ja sanktsioonide tugevdamisega. Ka see lähenemine ei haaku üldise liberalismiga.

Eesti (trüki)ajakirjandus toimib praegu suuresti eneseregulatsiooni paradigmas, mida kujundavad riigikohtu lahendid. Riik ei ole loonud (õigemini ei ole säilitanud) ajakirjandust kui majandusharu soosivaid eritingimusi. Riik pole ka pidanud siiani vajalikuks ajakirjanduse/ajakirjanike jaoks eraldi seadust ja regulaatorit luua. Samas on osa meediaettevõtete arvates ajakirjandust erinevatel viisidel piiravaid või sanktsioneerivaid seadusepügalaid niigi liiga palju. Igasugustesse meediat kritiseerivatesse või piirata võivatesse ideedesse suhtub suurem osa ajakirjandusest valulikult.

Ringhäälinguga on olukord natuke teine. On olemas audiovisuaalmeediat reguleeriv meediateenuste seadus ja Eesti Rahvusringhäälingu seadus. Seaduste rakendamist ja valdkonda korraldab aga täitevvõim. Eesti on tänaseni ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus seni puudub ringhäälinguvaldkonna sõltumatu regulaator. See olukord on muutumas.

Läinud nädalal kiitis valitsus heaks seadusemuudatuse eelnõu, mille alusel läheb regulaatori funktsioon kultuuriministeeriumist tehnilise järelevalve ametisse. Aga paraku on ka siin jäädud poolele teele, sest majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei soovi, et see amet peaks tegelema ringhäälingulubade väljaandmise konkursside korraldamisega.

Lihtsamalt öeldes – puudub julgus võtta vastutus meediasektori korraldamise eest. Ja kui juba isegi selline administratiivne julgus puudub, siis kas uuel regulaatoril üldse tekib südikust tegeleda ka (ringhäälingu) meedia sisuliste probleemidega või piirdutakse ainult reklaamisekundite ja Euroopa toodangu kohustuslike tundide kokkuarvamisega? Kui tehnilise järelevalve amet võtab endale ainult statistika kogumise rolli, siis on ka ringhääling ilma sõltumatu suunaja/kontrollijata.

Kui aga siiski tehnilise järelevalve ametisse tekib tahe, tahte rakendamiseks vajalik professionaalne kompetents ning eraldatakse ka vajalikud ressursid, siis on mõeldav kogu meediasektori analüüsi, korrastamise ja järelevalve funktsioon just sellesse täitevvõimust ning ajakirjandusest sõltumatusse institutsiooni koondada. Ehk on sellest siis abi olukordades, kus meedia eneseregulatsioonis on tõrkeid ning tusastes võimulolijates hõõguv tahe ajakirjandus enda karmi kontrolli alla võtta tegelikkuses reaalseks ohuks muutub.

3 mõtet

•    Poliitikute arvates tõusevad reitingud ainult tänu nende heale tööle ja langevad ainult ajakirjanduse halva töö tõttu. Ajakirjandus võib seda sama trendi sõnastada täpselt vastupidiselt. Õigus on mõlemal.

•    Igasugustesse meediat kritiseerivatesse või piirata võivatesse ideedesse suhtub enamik ajakirjandusest valulikult.

•    Kui aga siiski tehnilise järelevalve ametisse tekib tahe, kompetents ja vajalikud ressursid, siis on mõeldav kogu meediasektori analüüs, korrastamine ja järelevalve just sellesse täitevvõimust ning ajakirjandusest sõltumatusse institutsiooni koondada.