Uues kaitseväe arengukavas on tervitatav Kaitseliidule suurema rolli andmine, kuid selleks, et organisatsioon suudaks edukalt täita uusi ülesandeid, vajab ta märkimisväärselt elukutselist lisapersonali, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteadur Kaarel Kaas Postimehe arvamusportaalis.
Kaitseväe uue arengukava kommenteerimisel on ilmselt mõistlik alustada üldise tausta lühikesest avamisest. Seni on meedias kõlama jäänud kammertoon, mille kohaselt arengukava kärbib kaitsevõimet. Selline arusaam pole lõpuni korrektne. Kärbitakse arenguplaane, mitte hetkel eksisteerivat kaitsevõimet.
Kaitsevõime kasvab endiselt, aga varasema plaaniga võrreldes veidi teises tempos. Kasutades olukorra selgitamiseks kujundlikku näidet: oletagem, et kinnisvarafirma on koostanud tegevuskava, mille kohaselt järgmise kümne aasta jooksul võetakse tööle hulk uusi inimesi ja kasvatatakse firma käivet, ütleme, 60 protsendi võrra. Vahepeal asjaolud muutuvad. Olemasolevaid inimesi lahti ei vallandata, kuid uusi inimesi palgatakse algsega võrreldes mõnevõrra vähem. Firma käive plaani koostamise hetkega võrreldes ei vähene, vaid kasvab mõnevõrra vähem – kümne aasta lõikes näiteks 60 protsendi asemel 40 protsenti. Firma kasvab ja laieneb endiselt, lihtsalt veidi aeglasemas tempos.
Sisulisemalt – kindlasti on tervitatav kaitseväe juhtimisstruktuuri optimeerimine ja staapide arvu vähendamine. Eesti kaitseväe senine juhtimisstruktuur järgib meist kordades suuremate riikide eeskuju, meie oludes ei jätku esiteks kõikide erinevate staapide mehitamiseks piisavalt kvalifitseeritud inimesi ning teiseks on senine juhtimisstruktuur väikeriigi olusid arvestades liialt keerukas, mitmetasandiline ja kohmakas.
Teatavaid küsitavusi tekitab seejuures maakaitse planeerimise ning kaitseringkondade funktsioonide üleandmine Kaitseliidule. Praegu teenib Kaitseliidus pea minimaalne arv kaadrikaitseväelasi, elukutselisi ohvitsere ja allohvitsere. Kaitseliitu kuulub ca 13 000 (jättes kõrvale eriorganisatsioonide koosseisu), täisajaga elukutselisi kaitseväelasi töötab organisatsioonis ca 200-300. Need inimesed tegelevad igapäevase administreerimisega, sõjalise väljaõppe ja planeerimisega. Et Kaitseliit suudaks edukalt täita uusi ülesandeid lisaks praegustele, vajab organisatsioon märkimisväärselt elukutselist lisapersonali.
Suund Kaitseliidu sõjalise võimekuse tõstmisele on samas igati toetustvääriv. Kaitseliidu üksused võivad olla tõsiseltvõetav Eesti-sisene kiirreageerimisjõud, selle saavutamiseks vajab organisatsioon uut ja tõhusamat relvastust (eriti tankitõrjerelvastust), täiendavaid ressursse väljaõppeks, logistilise- ja planeerimisvõimekuse tõstmist jne. Seni pole Kaitseliidu potentsiaali suudetud täiel määral ära kasutada, loodetavasti teeb uus arengukava siin omad korrektiivid.
Soov tõsta kaitseväe sõjaaegse struktuuri kiirreageerimisvõimet väärib samuti ainult toetust. Kriisiolukorra tekkides peavad sõjaaja üksused olema valmis reageerima päevade, mitte nädalate või kuude pärast. Selleks peavad need üksused olema täiel määral varustatud ja relvastatud. Oluline on siinjuures sõjaajaüksuste reaalse tegutsemisvõime testimine reservõppekogunemistel.
Side, juhtimine ja olukorrateadlikkus/luure on kriitilise tähtsusega sõjalised võimed. Nende arendamine on kindlasti omal kohal.
Tankitõrjerelvastuse moderniseerimine on veel üks kriitilist tähtsust omav element arengukavast. Oluline oleks ka lähiõhutõrjevõimekuse tugevdamine, mis praegu pole ilmselt finantsraamistikku mahtunud.
Millele ma isiklikult ei pööraks üleliia tähelepanu, on küsimus Jägala kaitseväelinnaku väljaehitamisest või mitteväljaehitamisest. Kasarmud, staabihooned ja muu infrastruktuur pole asi iseeneses, need on ainult instrumendid sõjalise võimekuse loomiseks. Kui ajateenijatele on võimalik kaasaegsed elu- ja väljaõppetingimused tagada mujal ning odavamalt, siis on selline lahendus igati mõistlik. Lisaks ei tasu ka ülemüstifitseerida geograafilist distantsi – ei ole olulist vahet, kas kompanii või kaks kompaniid sõidavad keskpolügoonile sada kilomeetrit vähem või rohkem. Küll tekib aga põhimõtteline erinevus kaitsevõimes siis, kui relvastuse ja inimeste asemel eelistatakse investeerida betooni ning tellistesse.
Autor väljendab isiklikke seisukohti.
