Juhtkiri: piits lapsevanemale, präänik tuleb ise osta

Foto: Urmas Nemvalts

Põhjuseta puudumisest, see tähendab «popitegemisest», mille halvim tagajärg on koolist väljalangemine, räägitakse palju. Ent kuigi seadus lubab juba eelmisest aastast koolist põhjuseta puuduvate laste vanemaid trahvida, on seda mõjutusvahendit kasutanud seni vaid üks omavalitsus – Anija vald Harjumaal.

Siit ei tuleks välja lugeda üleskutset hakata tihedalt trahvima. Ometi on see üks, kuigi äärmuslik viis vanemale tema kohustusi meelde tuletada – tagada, et laps koolis käiks, on just vanema ülesanne.

Seadus lubab vanemat karistada rahatrahviga juhul, kui laps on põhjuseta puudunud ühe õppeveerandi jooksul enam kui viiendikust tundidest. Seda on liiga palju selleks, et juhuslik üleannetus nii karmi sanktsiooni alla võiks langeda. Samas tähendab lapse selline puudumine sageli, et peres on muidki probleeme, lapse mured on nende seas vanematel märkamata jäänud.

Toetust väärib siinkohal Anija vallavanema suhtumine, et kõigepealt tuleb lapse ja perega rääkida ning mitte üks kord. Õpetajaks õpitakse aastaid, lapsevanemaks saamisele süsteemset koolitust ei eelne. Nii võib juhtuda, et vanemad ei anna oma probleemidega tegeledes enesele päris täpselt arugi, kuidas nende mured lapsele mõjuvad. Asjades selgusele jõudmine vajab kõrvalpilku ning kool ja õpetaja on need, kes suudavad seda kõige paremini anda: keerulises olukorras tuleb kaitsta selle huve, kes on nõrgim – lapse omi.

Rahatrahv karistusena töötab lausa kahesuunaliselt: võimalus vanemat karistada kohustab ka kooli vääniku ja pere muredega põhjalikumalt tegelema. Kahtlemata valutab enamiku õpetajate süda koolist puuduja pärast, kuid inimesed on erinevad ning erinevad on ka pingutused, mida üks õpetaja õpilase nimel saab ja suudab teha või põhjendatuks peab.

Kindlasti on enamikul juhtudel mõistlik rahatrahvi määramisest viimse võimaluseni hoiduda. Kui perel on muresid palju, siis üks neist kipub alati olema ka rahamure. Vanema karistamisest ei ole kasu, kui see perele vaid probleeme juurde tekitab.

Ent kui laps koolis ei käi, pole vahet, kui hea on iga üksik kool või haridussüsteem tervikuna. Koolist väljalangemine tähendab lapsele suuri probleeme täiskasvanuks saades.

Lapsevanemad aga juba on täiskasvanud ning peaksid mõistma, et oma kodustele asjadele tuleb ikkagi eelkõige ise lahendust otsida, ja teha seda nii, et ei kannataks lapse tulevik, sest tema ise ei saa vanemate murede lahendamiseks midagi teha, küll aga ei pruugi ta mõista probleeme, mida need mured temale tulevikus kaasa võivad tuua. Ning lapse koolikohustuse täitmist ei saa tagada riik, omavalitsus ega õpetaja. Need saavad aidata, kuid ei enamat.