Sirje Niitra: vananemine pole haigus

Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Vananemine pole haigus ega mingi häbiasi. Haigused võivad sellega muidugi kaasas käia, aga ei pruugi, ja ka noored võivad haiged olla – mõnikord isegi väga raskelt.

Siiski on terve hulk haigusi, mis vananemisega pahatihti kaasnevad, nagu näiteks liigesevaevused või kõrgenenud vererõhk. Nendega tuleb õppida elama, kusjuures üsna palju saab krooniliste hädade kontrolli all hoidmiseks ise ära teha mõõdukalt sportides ja tervislikult toitudes, mida enamik meist teebki või vähemalt teha üritab.

Sama kehtib välimuse kohta. Kui esimeste kortsude tulek kusagil kolmekümnendates naistele palju peavalu valmistab, siis hiljem harjub sellega ära ja need meid enam ei häiri. Kosmeetika ja ilulõikustega saab muidugi mõningaid vananemismärke vähendada, aga kas tasub? Kortsud võib küll kõrva taha tõmmata, aga nooremaks see kedagi ei tee – 45-aastane näeb ikka 45-aastane välja. Võib minna ka halvemini.

Vahel tundub, et mehed põevad vananemist isegi rohkem kui naised. Neil on muidugi ka vähem võimalusi oma välimust üles putitada. Klassikokkutulekul näevad igal juhul klassiõed oma sätitud soengute ja kena meigiga palju nooremad välja kui nende kiilaneva pealaega klassivennad.

Ei tea, kas kõik need mehed, kes teatud eas oma vana naise kaks korda noorema vastu välja vahetavad, ka ennast seetõttu nooremana tunnevad? Igal juhul kurtis üks mu tuttav ärimees, et ei jaksa enam oma noore naisega mööda ööklubisid joosta ja ohjeldamatult tantsu vihtuda.

Hoopis teine asi on suhtumine vanemaealistesse. Kui riigi ja tööandjate tasemel on juba hakatud mõistma, et inimesi on mõistlik võimalikult kaua tööl hoida, siis ühiskonnas laiemalt on suhtumine halb. Eriti lõikab kõrva vanemate inimeste nimetamine penskariteks. Kodus me ju oma emale või vanaemale «penskar» ei ütle. Ehk loobuks säärasest halvustamisest?

Pensioniea saabudes ei soovi enamik sugugi koju elu nautima jääda, vaid tahab jätkuvalt ühiskonnas ja tööelus kaasa lüüa. Ja mis nautimisest meie 300 ja 400 euro vahele jääva pensioniga üldse kõnelda saab! Et aga ka vanemaealised saaksid tööl käia, tuleks töökohad muuta senisest sõbralikumaks, pakkuda osaajaga ja kodus töötamist seal, kus võimalik, ning puhkamisvõimalust tööpäeva jooksul. Tööprotsessegi on sageli võimalik mugavamaks muuta.

Psühholoogid räägivad, et kõige efektiivsemad on kollektiivid, mis koosnevad erinevatest inimestest. Naised ja mehed distsiplineerivad üksteist juba oma olemasoluga ning sama kehtib noorte ja eakate kohta. Kui noored aitavad keskealistel ja vanematel kõige uuega kursis olla ja süstivad neisse elurõõmu, siis vanematelt on õppida kohusetundlikkust, lojaalsust ja elukogemust. Kõik need on väärt omadused. Valutut vananemist kõigile!