Tõnis Saarts

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

TLÜ poliitikateaduste õppejõud Tõnis Saarts kirjutab, et üks Reformierakonna oluline legitiimsusalus on jäädavalt kokku kukkunud. Selleks oli mõjukas pettekujutelm nn valgetest ja mustadest jõududest.

Veel paari aasta eest polnud kahtlustki, kelle käes on Eestis tõemonopol ja milline partei väljendab «õigete» eestlaste mõtteid: selleks oli loomulikult Eesti Reformierakond. Tänaseks on hegemoonilised suhted pea peale pööratud: põhivooluks on saanud hartalased ning nende poolehoidjad, samas kui peaministripartei üleolevat ja autoritaarset kõnepruuki naeruvääristatakse.

Tõepoolest, üks Reformierakonna oluline legitiimsusalus on jäädavalt kokku kukkunud. Selleks oli mõjukas pettekujutelm nn valgetest ja mustadest jõududest. Teine oravaparteile korralikku toetusbaasi tagav mehhanism, mida võiks kutsuda rahvuslik-liberaalseks konsensuseks, veel töötab. Ent kui kauaks?

Rahastamisskandaal hävitas Reformierakonna jaoks tõepoolest ühe olulise müüdi, millel oli aastaid püsinud erakonna peaaegu kõigutamatu moraalne ülemvõim Eesti poliitikas. Nimelt peeti ju senimaani peaaegu enesestmõistetavaks, et meil on demokraatlikel väärtustel põhinevad, avatud ja eetilised paremparteid (nn valged jõud), millele vastandub juba olemuslikult korruptiivne ja ebademokraatlik Keskerakond (nn mustad jõud).

Seitse viimast kuud on aga üsna veenvalt tõestanud, et see oli pettekujutlus: pole ei musti ega valgeid jõude, ei korruptiivseid ega mittekorruptiivseid erakondi, on vaid kartelliparteid, kes on oma võimupositsiooni säilitamise nimel valmis hämama ja valetama ning oma naha päästmiseks lihtsalt vaikima, samas kui kogu ühiskonnast kostab kõrvulukustav moraalne appikarje.

Moraalse liidripositsiooni kaotamine on olnud Reformierakonnale suurim katastroof, mis on viimastel kuudel juhtunud. Ometi võib sellist arengut näha ka positiivsena: ehk vähendab see edaspidi poliitikutes tahtmist oma võimupositsiooni kindlustada puhtalt mustvalgetele vastandusskeemidele toetudes ning avalikkus õppis taas, et poliitika on palju toonirikkam, seda isegi Eestis.

Nagu mainitud, pole Reformierakonna situatsioon siiski nii lootusetu ning paljude oravapartei kriitikute jaoks on soovitud muutused alles poolele teele toppama jäänud. Reformierakonnal on endiselt potentsiaali säilitada oma domineeriv positsioon Eesti poliitikas, sest tema legitiimsuse teine alustala, nn rahvuslik-liberaalne konsensus veel püsib. Üksjagu pragusid on tekkinud ka sellesse alusmüüri, kuid see pole veel varisemisohtlik.

Mis siis on rahvuslik-liberaalne konsensus ja milles ta avaldub? Lühidalt, see on Eestis domineerivaks saanud ideoloogia, kus on paari pandud rahvuslus ja turuliberalism. «Õige» eestlane on venevastane rahvuslane ning oma majanduslik-sotsiaalpoliitilistelt vaadetelt ka ühtlasi parempoolne. Vasakpoolsus ja Vene-ohu liigne pisendamine on «valede» ja kahtlase lojaalsusega eestlaste pärusmaa.

Rahvusliberalismi tõusust valitsevaks maailmavaateks kõneles selle artikli autor juba mõni aasta tagasi (Sirp, 26.11.2010) ning seda käsitlust on edasi arendanud Eestit hästi tundev soome sotsiaalteadlane Henri Vogt (vaata vastavaid viiteid Eesti inimarengu aruandes 2010/2011).

Praegune kriis pole rahvusliberalismi ideoloogia liberalismi-poolele veel väljakutset esitanud. Kuid Reformierakonna jaoks on ohumärgid ometi õhus. Harituma ja jõukama valijaskonna siirdumine sotsiaaldemokraatide leeri võib tähendada seda, et ka siin hakatakse peagi tõstatama paremerakondade jaoks ebameeldivaid küsimusi, nii rikkuse ümberjaotuse kui muude majandus- ja maksupoliitiliste dogmade kohta.

Rahvusluse pool rahvusliberalismi ideoloogias ei tööta samuti enam nii nagu soovitud: isegi kaudsed püüdlused asetada «Harta 12» julgeolekupoliitilisse võtmesse, näidates allakirjutanuid kuidagi venemeelsete ja eestivastastena, kukkusid läbi.

Reformierakonnale saab edaspidiseid poliitarenguid arvestades ülitähtsaks näidata, et sotside peamine eesmärk on suurendada Eestis vene mõju, tõsta makse ja «teha Kreekat». Kui see poliitiline spinn ei õnnestu, on Reformierakonna dominantne positsioon Eesti poliitikas tõsise küsimärgi all, sest siis killuneb ka rahvuslik-liberaalne konsensus.

Suure tõenäosusega kavatseb Reformierakond vene kaardiga välja tulla juba kohalikel valimistel Tallinnas, sest eestikeelsete valijate mobiliseerimiseks on see alati olnud üks tõhusamaid võtteid. Kui siingi näeb avalikkus need katsed läbi ja naerab välja püüdlused tegelike probleemidega tegelemise asemel taas vehkida Vene-ohuga (isegi kui seda tehakse kaudselt), peavad paremerakonnad oma senistes strateegiates tegema fundamentaalseid korrektiive.

Seega võivad praegused sündmused olla alles alguseks tõsistele jõujoonte muutusele Eesti poliitikas, kus esimest korda taasiseseisvunud Eestis õnnestub kõigutada paremerakondade raudsena tunduvat poliitilist ja vaimset hegemooniat.

Ma ei usu hästi, et praegused opositsiooniparteid eesotsas SDEga oskavad seda ainulaadset ajaloolist hetke ära kasutada. Aga kui suudavad, siis vaevalt õnnestub neil kehtestada ka uus sotsiaaldemokraatlik hegemoonia, sest Eesti ühiskonna paremkallak on selleks liialt tugev.

Pigem hakkab siis valitsema mentaalsus, kus «õige» eestlane võib olla ka vasakpoolne ja mitte-vene-vastane. Ilmselt läheks sedasorti mitmekesisust aktsepteeriv vaimsus mõnevõrra paremini kokku 21. sajandi demokraatiaga, nii nagu seda tuntakse Lääne-Euroopas ja Põhjamaades.