Eesti Ametiühingute Keskliidu juht Harri Taliga

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Harri Taliga peab ebaotstarbekaks ideed rakendada Eestis Hollandi haigushüvitiste süsteemi, kus riiklikest hüvitistest on loobutud ja tõbised osalt tööle rakendatud, ning võrdleb seda nööbi külge pintsaku õmblemisega.

See kujund turgatas kohe meelde, kui poliitikud hakkasid rääkima töövõimetuskindlustusest, mis imerohuna tegevat lõpu töövõimetuspensionäride arvu kiirele kasvule. Veendumus, et tegemist on igati asjakohase hoiatusega, süveneb veelgi, kui Eestis räägitakse selles kontekstis nn Hollandi mudelist.

Selle mudeli olemuse võib lühidalt kokku võtta kahe postulaadiga. Haigestumise korral maksab töötajale kuni kaks aastat ajutise töövõimetuse hüvitist tööandja, mitte haigekassa – kuna  töötajat pole võimalik vallandada terviseseisundi tõttu, on tööandja eluliselt huvitatud, et töötaja töövõime kiiresti taastuks ja ta tööle naaseks. Töövõime taastamiseks on loodud tõhusad ja piisavalt rahastatud rehabilitatsiooniteenused.

Hollandi süsteem pole Eestile taskukohane

Kuluaarivestlustes pole ei poliitikud ega ametnikud teinud saladust sellest, et Holland on jõukas riik, kelle süsteemi ülevõtmine pole Eestile ei jõu- ega ka taskukohane. Vähe sellest, meie töövõimetuskindlustuse skeemi loomise nn taustapaberis on must valgel kirjas, et eesmärk ei ole mitte kompenseerimine (töövõimetute suurem kindlustatus) ega tööandja karistamine, vaid töövõime kaotanute tagasitoomine tööturule.

Mõistagi ei saa ühelgi terve mõistusega inimesel olla midagi selle vastu, et tööpostil või haiguse tõttu tervise kaotanud tuuakse tagasi tööellu, tagades neile lisaks meditsiinilisele ka töö- või kutsealase rehabilitatsiooni. Väärib siiski rõhutamist, et see eeldab vähemalt järgmiste hädavajalike tingimuste olemasolu (st kui neid pole, tuleb nad kindlasti luua):

Esiteks: inimeste väärtustamine tegudes, mitte sõnades – see sisaldab ka arusaama, et töötaja on iga ettevõtte suurim vara, mitte vajadusel hõlpsalt asendatav mutrike.

Teiseks: uue kindlustuse õiglane ja piisav rahastamine. Kuna töövõimetute arvu vähenemisest saab otsest ja kõige suuremat kasu riik (rohkem rahvuslikku rikkust ja maksulaekumisi, väiksemad kulud toetustele, tööjõupuudusest tingitud probleemide leevenemine jne), siis peab skeemi kindlasti rahastama ka riigi üldistest maksutuludest ning piirduda ei saa üksnes töötaja palgalt või ettevõtte palgafondilt võetava kindlustusmaksega.

Kolmandaks: vajalikul tasemel ja vajalikus mahus rehabilitatsiooniteenused – ettekujutuse tänapäeva tohututest võimalustest selles valdkonnas andis hiljutine skandaal, kus jalad kaotanud mis­sioonisõduritele ei määratud puuet, sest kannatanud olid saanud Inglismaal mitte üksnes kvaliteetsed proteesid, vaid ka suurepärase rehabilitatsiooni (mille maksis kinni maksumaksja Eesti kaitseministeeriumi eelarvest). Puude määrajatel jäi kahe silma vahele asjaolu, et proteesideta jalutud siiski iseseisvalt toime ei tule.

Neljandaks: töövõime hindamise metoodika – täna see Eestis puudub ja paari-kolme kuuga seda parimalgi tahtmisel ei koosta. Seega jutud 2013. aasta märtsist kui tähtajast, mil uue kindlustuse seaduseelnõu valmis peab olema, kuuluvad soovmõtlemise (et mitte öelda utoopia) valdkonda.

Viiendaks: lõpu tegemine madalate palkade poliitikale. Kui inimväärne toimetulek on tõsine peavalu isegi keskmise palga saajale, mida teenib kaks kolmandikku töötajatest, siis kuidas veenda töövõime kaotanud inimest, et töötamine nt osalise tööajaga tagab talle suurema sissetuleku ja kõrgema elatustaseme kui keskmiselt 250 eurone töövõimetuspension?

Ja viimasena, tähtsuselt siiski pigem esimesena, olgu nimetatud ilmselt suurim takistus, mis  ületamist nõuab – kogu ühiskonna (poliitikutest ja ametnikest alates ning tööandjate ja töötajatega lõpetades) hoiakute ja suhtumise muutmine.

Valitsus püüab töövõimetuspensionide pealt kokku hoida

Ent tagasi nööbi külge pintsaku õmblemise kujundi juurde. Torkab silma, et sotsiaalminister ja talle alluvad ametnikud üritavad kõigest väest jätta avalikkusele muljet, et töötukassa on mitte üksnes ainuõige, vaid ka ainuvõimalik institutsioon uue kindlustuse korraldamiseks ja haldamiseks. Ainsa vähegi sisulise põhjendusena märgitakse, et töötukassa osutab aktiivseid tööturumeetmeid töötutele ja tööotsijatele. Samas puuetega inimeste rehabilitatsiooniga tegeleb riigi sotsiaalkindlustusamet.

Väited, et tegemist on põhjendamtu dubleerimisega, ei kõla pehmelt öeldes eriti veenvana. Nagu jutud sellestki, et haiguse korral on inimene sisuliselt töötu ja seega peaks töötukassa hakkama maksma ka ajutise töövõimetuse hüvitisi (mis annaks haigekassale aastas «kokkuhoidu» 50-100 miljonit eurot).

Sedavõrd «tõsised» argumendid viitavad pigem soovile vähendada riigieelarve rahalisi kohustusi, eelkõige töövõimetuspensionide maksmisel. Seda ajal, mil madalat maksukoormust jutlustav valitsus on rahva tervise ja töövõime taastamiseks eraldanud häbiväärselt vähe raha.

Ka ministeerium tunnistab rehabilitatsiooniteenuste kehva seisu

Näiteks tänavu on haigekassa eelarves taastusraviks alla 10 mln euro. Mullu nähti puuetega inimeste meditsiiniliseks rehabilitatsiooniks riigieelarvest ette napilt 5,5 mln eurot, millest 2,75 mln kulus lastele (kuni 18-aastased) ja 2,7 mln täiskasvanutele (sh eakad). Juba mainitud taustapaberis tunnistab sotsiaalministeerium, et rehabilitatsiooniteenuse tulemuslikkus on väga madal.

Kõik see sunnibki küsima, kas Hollandi edulugude jutustamise varjus ei taheta hoopis nö mehele panna töötuskindlustuse reserve, mis lähenevad poolele miljardile, kuid olid kogutud hoopis teiseks otstarbeks. Aga mis saab pärast seda, kui need reservid otsas on?

Selline töövõimetuskindlustus oleks kõike muud kui fair play. Ja kiirustades ettevalmistatud toores seaduseelnõu õõnestaks veelgi riigi usaldusväärsust inimeste silmis.

Tänane Postimees kirjeldas Hollandi julget mudelit haigushüvitiste probleemi lahendamisel – riiklikest hüvitistest loobumist ning tõbiste osaliselt tööle panemist. Palusime ekspertidel analüüsida, kas sarnane mudel võiks toimida ka Eestis.