Jaak Allik: riigikogu liige kui kariloom

Jaak Allik. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuidas tuua erakondadesse ja riigikokku tugevaid isiksusi, on ülitähtis küsimus, sest parlamentarismile pole meil alternatiivi, kirjutab riigikogu liige Jaak Allik (SDE).

ndres Herkel iseloomustas riigikogus toimuvat kui «parteilist karjameelt». Paraku usun, et mis tahes ümarlaud ei suuda Eestile midagi parlamentarismist paremat pakkuda. Ja nii ei jää tõepoolest muud üle kui soovitada rahulolematutele astuda mõnda erakonda ja püüda see ümber teha või luua oma erakond.

Praegu on põhiküsimus, miks paljud ausad, autoriteetsed ja arukad inimesed ei soovi enam ühineda ühegi erakonnaga ja miks isegi nende (parteitu) kaasamine erakondade valimisnimekirjadesse muutub üha raskemaks. Kui me suudaksime need põhjused sõnastada ja kõrvaldada, siis oleks ehk oluline samm meie poliitika­elu punnseisust vabastamiseks tehtud. Olles kuulunud mitme erakonna «tagatubadesse», julgen arvata, et mul on teatav kogemus üldistuste tegemiseks.

Valimiste pahupool

Riigikogusse sattumine tähendab praegu kutsetööst loobumist ja ohtu kaotada kvalifikatsioon, kuid kuna raskusi on ka kohalike volikogude nimekirjade komplekteerimisel, siis peamine tõrkepõhjus pole ilmselt kutsealane.

Küll aga võib kaotajaid ähvardada võitnud erakonna kättemaks. Näiteid koguni vastaskandidaatide sugulaste töölt vallandamisest, veelgi enam aga «omade» töölevõtmisest, võib tuua mitmest omavalitsusest. Viimasel ajal komplekteeritakse parteiliselt aga ka juba riigiaparaati.

Kutseid valimisnimekirjadesse saab arvamusliider hulgi. Arukas inimene aga teab, et kandideerimiseks, seda eriti piirkonnanimekirja tipus, kulub raha, kusjuures andam tuleb mõnikord tuua ka parteikassasse. Pehmete elukutsete esindajail võib isiklikku raha nappida, ärimeeste palvele minna aga on alandav ning ka siduv. Kindlasti on paljudel inimestel tõrge ka enda reklaamimise ja turuplatsidel pastakate/kondoomide jagamise suhtes, rääkimata kaaskodanike korteritesse tungimisest ja kahtlaste lubaduste andmisest

Teada on ka, et valimisseadus (maakondi ühendavate valimisringkondadega) ja paljud valijadki eelistavad pealinna telestaare kohapealseile tegijaile. Neil põhjustel jääb valikust kõrvale hulk inimesi, kes kindlasti sobiksid oma teadmistelt ja isikuomadustelt praeguste esinduskogude koosseisu parandama. Võib aga juhtuda, et mõni suveräänne isiksus siiski julgeb kandideerida ja osutubki valituks Mis teda ees ootab?

Peagi selgub, et valimistel oma erilisusega mõjule pääsenud isiksuselt on esinduskogus võetud individuaalse tegevuse vabadus. Riigikogu liikme oma nime all esitatud eelnõu või isegi muudatusettepanek on kindlalt läbikukkumisele määratud.

Eriti ohtlikuks loetakse katseid esitada mingeid (tervemõistuslikke) ettepanekuid fraktsiooniülestena. Äärmisel juhul saavad neist lõpuks n-ö komisjoni ettepanekud. Keelatud on küsimused ja arupärimised oma valitsuse ministritele. Seda võib teha vaid vastajaga eelnevalt kooskõlastatult.

Esinduskogu liige on muudetud tummaks (või kurtidele kõrvadele kõnelevaks) hääletusmasinaks. Ammu pole pretsedenti, et riigikogu kõnetoolist räägitu oleks muutnud varem ära otsustatud hääletustulemust. Komisjonides sisuline debatt mõnikord veel toimub, kuid ka siis on lõpphääletus otsustatud eelnõu kureeriva ministeeriumi poolt ning kõrgeim tunnustus, mida vasturääkija võib saada, on nurgatagune käepigistus.

Hääletuse vabaks jätmine on ime, mida võivad endale lubada vaid opositsioonierakonnad. SDE talitas nii nn Kreeka abi üle hääletamisel ja meedia nägi selles hoopis erakonna lõhkiminekut. Isegi hääletamata jätmine on sündmus, mida arutatakse koguni koalitsiooninõukogus, sest see võib olla ohtlikuks eeskujuks teistele

Fraktsiooni seisukoht olulistes küsimustes ei kujune demokraatliku arutelu tulemusena, vaid tihtipeale nn tagatoas, valitsuskoalitsiooni puhul tegelikult erakonnaliidrite omavahelise kokkuleppega, sageli vorst-vorsti-vastu-põhimõttel. Ka ametikohad pannakse paika kitsas ringis. Nii olid kõik praeguse riigikogu positsioonid (komisjonide juhid, nõukogud, välisdelegatsioonid) isegi nimeliselt jaotatud enne, kui parlament üldse esimest korda kogunes. Seda jaotust analüüsides ilmneb, et mõne erakonna puhul pole olnud määrav mitte isiku kompetentsus, vaid tema poolt parteile toodud raha hulk või häälte arv.

Paradoksaalselt on valitsuskoalitsiooni kuuluvate saadikute tegevusvabadus seejuures veelgi väiksem kui opositsiooniliikmeil, kes võivad endale teatud ekstravagantsusi lubada, sest neist ei olene niikuinii mitte midagi.

Koalitsioonisaadikute ainsaks otsustusvabaduseks on kuulekuse eest boonuseks saadava nn katuseraha jaotamine oma valimisringkonna «hädaliste» vahel.

Alistumise põhjused

Tekib küsimus, miks endast lugupidav inimene sellistele mängureeglitele allub. Ega ta ei tahagi alluda ja seepärast jääbki tugevaid isiksusi riigikogus üha vähemaks.

Vahendeid, millega allumine saavutatakse, nimetab Andres Herkel õigusega hirmu- ja mugavusmehhanismideks. Neid võib jaotada materiaalseiks, moraalseiks ja juriidilisiks.

Materiaalset survet ei hindaks ma üle, kuigi komisjonijuhtide ja mitmesuguste nõukogude liikmete tasu on üsna kopsakas ning ka parlamenditurism ahvatleb. Olulisem on hirm jääda sõnakuulmatuse tõttu järgmisest parlamendist kõrvale, sest muretu palk koos esinduskuludega on märkimisväärne.

Moraalne surve seisneb inimlikus soovis mitte olla «omade seas võõras»; kellele ikka meeldiks näidata end rõhutatult julgemana kolleegidest. Juriidiliselt tähendaks isepäisus fraktsioonist välja astumist.

Riigikogu töö- ja kodukorra seadus on võtnud aga fraktsioonivälistelt saadikutelt ära peaaegu igasuguse võimaluse parlamenditööd sisuliselt mõjutada. Need inimesed on ilma ka kantselei abitööjõust. Poliitilise tuleviku võib ta endale kindlustada vaid mõne teise fraktsiooniga liitudes ja seal ikkagi samadele mängureeglitele alludes, mille eest just põgeneti.

Aga liidrid?

Miks liidrid sallivad sellist süsteemi? Kas nad siis ei näe, et see ähvardab ebakompetentsuse ning korruptsiooniga ja rahva suureneva võõrandumisega poliitikast?

Esimeseks vastuseks on, et küllap siis just niimoodi tegutsevate struktuuride loomine on valimisedu seisukohalt kõige efektiivsem. Valimisedu on muutunud mis tahes poliitilise otsuse ülimaks eesmärgiks. Selle tagajaks on aga paraku erakonna poolt valimistele kulutatud raha hulk. Raha tuleb toetajailt ja vastavalt kokkulepetele langetatakse ka otsuseid. Nende põhjustest ei saa avalikult rääkida, teistsugune otsustamine võiks kaasa tuua kaotuse järgmistel valimistel.

Tõde on ka see, et enamasti osutub poliitilises võitluses efektiivsemaks autoritaarne isiksus. Mõelgem kasvõi Savisaarele ja Ansipile antud kümnetele tuhandetele häältele. Riigimehelikkust tunnustab ajalugu ehk tagantjärele. Parteimehelikkust hindab aga mitmesuguste boonustega äraostetud erakonnaeliit iga päev.

Ma ei usu, et kujunenud süsteemi saaks parandada manitsuste või eetikakoodeksiga. Asi pole mitte inimestes, vaid mängureeglites, mida on vaja muuta, selleks et luua ausamatele ja targematele inimestele üldse motivatsioon ja võimalused poliitikasse tulekuks.

Esitan omalt poolt seitse ettepanekut, kuigi ei tea, kuidas seda kõike saavutada. Loodan, et president teab, aga vähemast ei piisa.
-------------------------------------------

7 ettepanekut

•    Parlamendisaadiku amet ei tohiks olla selline, mille hoidmiseks ollakse valmis kutsealase autoriteedi kaotamiseks. Selleks tuleks sätestada, et riigikokku ei saa kuuluda üle kahe koosseisu järjest. Kindlasti pole vaja maksta saadikutele autoliisinguid ning kalleid kortereid Tallinnas. Kokkuhoitud rahaga saaks palgata riigikogu liikmete abisid, kes töötaksid valimisringkondades.

•    Riigikogu liikmete osalemise eest mitmesugustes nõukogudes ei peaks saama lisatasu ning neis peaks olema sätestatud koalitsiooni ja opositsiooni võrdne esindatus. Sel juhul kontrolliks riigiettevõtteid tõesti riigikogu, mitte valitsuserakonnad ja nende sponsorid.

•    Muuta valimisseadust nii, et saadik oleks enam seotud valijatega. Tuleks üle minna paljudes riikides kasutatavale kahe hääle süsteemile ja valida osa parlamendist üleriigilise kinnise erakonnanimekirja alusel proportsionaalselt ning teine osa ühemandaadilistest ringkondadest isikuvalimistena. See annaks valijaile nende soovitud «oma» saadiku, erakondadele aga võimaluse saada parlamenti vajalikke spetsialiste, kes ei taha olla häälepüüdjaiks. Veelgi parem oleks, kui kohtadelt valitud saadikud saaksid jätkata oma kutsetööd ning koguneksid vaid komisjonides tegutsemiseks ja seaduste vastuvõtmiseks. Nii võiks riigikogust saada ehk tõesti autoriteetsete ja oma tegude eest vastutavate inimeste kogu. Kardan, et praegune parlamendienamus nii radikaalsele muutusele ei lähe. Sel juhul võiks praegused (5–14 mandaadiga) valimisringkonnad teha võrdsemaks (üldjuhul maakonnapõhisteks) ning muuta erakonna üleriigiliste nimekirjade alusel riigikokku pääsemine sõltuvaks valijate antud häälte suhtarvust.

•    Tagada kõigile saadikuile võrdne tegevusvabadus ning lubada moodustada uusi fraktsioone ka riigikogu koosseisu tegevuse käigus.

•    Vaadata riigikogu töö- ja kodukorra seadus läbi, suurendades konsensusdemokraatiat. See tähendaks opositsiooni tegevusvabaduse laiendamist, olgu või nõudega kõigi esitatud eelnõude sisuliseks aruteluks ja hääletusele panemiseks.

•    Seada valimiskulutustele lagi koos nende sõltumatu auditeerimisega ja võimaldada kõigile erakondadele tasuta aeg enda tutvustamiseks ERRis.

•    Keelata riigi- ja kohalikku võimu teostavate asutuste töötajatel erakondadesse kuulumine.