Ma pole kunagi tahtnud kellelegi öelda, mida ma tulevikus teha soovin, kirjutab 17-aastane Jelizaveta Žatkina. Kartsin, et mu unistus surutakse maha, öeldes, et see pole hea valik, et see ei too raha sisse, või et seda on võimatu teostada.
Jelizaveta Žatkina: mitte lasta end mõjutada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minult küsitakse tihti, kelleks ma saada tahan, mida ma tulevikus teha plaanin ning mis ametil ma töötada soovin. Sellele pealtnäha kergele küsimusele järgneb minu poolt tavaliselt kõhklev ja veidi ebakindel vastus stiilis «Ma ei ole veel kindel» või «Ma ei ole veel otsustanud».
Tegelikult pole see päris nii. Ma olen peaaegu igal oma eluhetkel teadnud, mida ma tulevikus teha soovin, kuid ma pole kunagi tahtnud seda kellegagi jagada. Miks? Sellele küsimusele ei oska ma piisavalt head vastust anda. Võib-olla sellepärast, et mulle alati tundus, et see on inimese üks kõige isiklikematest asjadest üldse – see unistus, idee, selle teostus, edu või läbikukkumine. See on selline asi, mida tuleb enda sees hoida ja mitte lasta teistel mõjutada. Võib-olla ma lihtsalt kartsin, et mu unistust surutakse maha, öeldes, et see pole pingutust väärt, et see ei ole hea valik, et see ei too raha sisse või et seda on võimatu teostada.
Tahes-tahtmata on inimene loomult väga mõjutatav olend. Nii on ka mind minu lühikese elu jooksul päris palju mõjutatud, näiteks minu vanemad, sõbrad, tuttavad, kuid ka minule täiesti võhivõõrad inimesed. Need väikesed mõtted ja ideed, mida ma olen kuulnud välismaal õppimisele pühendatud konverentsidelt, erinevatest mõtlemapanevatest filmidest ja esseedest, rahvusvahelistel üritustel osalevatelt välismaalastelt, Youtube’is videopäevikuid pidavatelt noortelt või lihtsalt möödaminnes inimeste dialoogidest, on mu silmaringi oluliselt avardanud ning mu mõttelaadi muutnud.
Läbi kõige selle olen saanud vapustavaid kogemusi, tutvunud väga paljude huvitavate inimestega ning mis kõige tähtsam, olen avastanud ennast järjest rohkem ja rohkem. Ma ei ole enam seesama inimene, kes ma olin aasta aega tagasi, isegi mitte seesama inimene, kes ma olin kolm kuud tagasi. Seda ei ole märgata ainult minu välimuses, vaid ka minu olemuses, käitumises ning kõige rohkem ilmselt minu teistsuguses mõtteviisis ja uutes ideedes, mis sünnivad minu peas.
Seda tunnet, mis mind valdas, kui sain aru, et endale valitud tulevikuamet ei paku mulle enam absoluutselt mingisugust huvi, on väga raske kirjeldada. See tühi tunne nagu küsiks minult: «Mis sa plaanid nüüd teha? Mis on su järgmine samm?» Mul oli tunne, et pean kohe uue valiku langetama, kuna minult ootasid seda nii perekond kui ühiskond. Lõplikku valikut pole ma siiamaani langetanud ja mingis mõttes olen selle üle õnnelik. Me elame ajastul, kus mitteteostatavaid ideid peaaegu ei eksisteerigi – inimesed saavad miljonärideks loteriipiletitest, välismaale tööle minek on kergem ning hariduse omandamine peaaegu kõigile kättesaadav.
Viimase poole aasta jooksul on mu peast läbi käinud palju erinevaid mõtteid, kuna olen töötanud paljudel erinevatel üritustel vabatahtlikuna – alates rahvusvahelisest olümpiaadist ja Rubiku kuubiku lahendamise võistlusest ning lõpetades moeetendusel ja eksperimentaalse performance’i festivalil abilisena töötamisest.
Ma olen nautinud töötamist nendest erinevates valdkondades täiesti erinevate inimestega ning sel ajal tundsin ma ennast tõeliselt õnnelikuna, mis on minu arvates elu kõige tähtsam väärtus – olla õnnelik igas oma eluhetkes.
Me järgime ühiskonna poolt meile teadvustatuid moraalinorme ning seadusega kehtestatud reegleid. Elades vabariigis, kus on sõnavabadus ja õigus oma arvamus välja öelda, kuid teisitimõtlejate ideedesse suhtutakse tavaliselt taunivalt, kuna inimesed on loomu poolest pigem konservatiivsed, ei ole uute asjade proovimine ja mugavustsoonist väljumine paljude jaoks kerge otsus.