Vale viida järgimine ei pruugi olla halb, leiab 19-aastane Siim-Martin Kaasik, sest see võib siiski aidata jõuda õige viidani.
Siim-Martin Kaasik: eksimine on kõigis olemas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usutakse, et igaühele on määratud tee, mida mööda ta käib ja kus ta on nii reisija kui ka teejuht. Tema on see, kes saab osa kõikidest võimsatest ja seiklusrikastest, kuid samas ka kurbadest ja ränkadest kogemustest. Peab ainult mööda seda teed käima ja vaatama, mida elu pakub, ning laskma sellel ennast edasi viia.
Tihti tuleb ette, et reisija rollis olemine on lihtne ja mugav, kuid teejuhi roll osutub murettekitavaks. Elu ehitab meile teid, mis kujundavad meile seda, mis meid tõeliselt õnnelikuks teeb ja enda õige tee leidmine võib muutuda raskeks, kui elu ei ehita meile viitasid, mis meid õigele teele juhataksid. Võib juhtuda, et me eksleme mööda erinevaid teid ja ei leiagi seda, mida mööda kõndimine juhataks meid kuskile, kuhu me tõeliselt jõuda tahame.
Ekseldes võime kaotada asjad, mis on meile tõeliselt olulised ja jõuda punkti, kust enam ei leia väljapääsu ning lõpuks oleme sunnitud tagasi kõndima, et uut teeotsa üles leida. Me võime juhuslikult komistada kohe õigele teele ja seda tänu asjadele, mida me poleks eales osanud arvata, kuid oleks palju kergem, kui meil oleksid iga tee alguses väikesed viidad, mis meid sinna juhataksid ja aitaksid vältida valel teel kõndimist.
Fakt on aga see, et selliseid viitasid reaalses füüsilises vormis ei eksisteeri, kuid nad on sellegipoolest olemas. Me märkame pigem seda, mis meie ümber toimub, kuid ei pööra tähelepanu sellele, mis toimub meie endi sees, ning tihti on kergem märgata teisi inimesi, kui iseennast. On lihtne analüüsida teiste inimeste elusid ja teid, mida mööda nemad käivad, kuid on raske näha, kas enda valitud tee on see, mida mööda käimine meile kõige rohkem rõõmu pakub.
Ühiskonnal on oma visioon sellest, kuhu me jõudma peame ning see võib vahel tunduda ahistav, sest see ei pruugi olla see, mida me tõeliselt soovime. Kui minna mööda teed, mis meile määratakse, sest see tundub olevat see, mis teised arvavad, et meile kõige parem on, siis võime jääda sel teel seisma ja tagasi pöörata ning mõelda, kuhu me oleksime võinud jõuda.
Vale viida järgimine ei pruugi olla halb asi, sest see võib siiski aidata jõuda õige viidani. Eksimine on meis kõigis sees ja see on loomulik ning eksida lausa tulebki, sest kui me ei eksi, siis me arvame, et me oleme kõikvõimsad ning kui lõpuks see illusioon puruneb, siis me istumegi nõutult maas ja mõtleme, et kuidas see küll juhtuda sai.
Selleks et neid viitasid märgata, tuleb õppida tundma iseennast ja aru saada, mis meile endile meeldib. Tuleb pidada diskussiooni iseendaga selle üle, milline neist teedest viib selleni, mida me kõige rohkem tahame saavutada ehk milline tee viib meid tõelise ja siira õnneni. See valik ei tohi olla see, mis on ühiskonna poolt peale surutud, ning see ei pea olema see, mida soovitavad lähedased, vaid see peab hoopis olema see, mis paneb meid lõpus naeratama ja sihtpunkti jõudes endamisi mõtlema: «Täpselt siin ma peangi olema.»