Silja Ratt: kas meil on üldse elus mingeid valikuid?

Teeviida esseekonkursi võitja, 17-aastane Silja Ratt tõdeb, et kui me üritame toimida massist erinevalt, saab meile osaks imestus või halvakspanu. Kuna inimesed teiste reaktsiooni kardavad, toimibki enamik neist enda turvalisuse huvides nagu robotid.

ihtipeale tundub, nagu me ei olekski ise enda elu peremehed. Kõik näib olevat kellegi teise poolt paika pandud ja otsustatud.

Kui me proovime toimida massist erinevalt, saab meile osaks imestus või halvakspanu. Kuna inimesed millegipärast teiste reaktsiooni kardavad, toimibki enamik neist enda turvalisuse huvides nagu robotid. Kas meie elu peab tõesti kulgema kellegi teise poolt heaks kiidetud rada või on meil ka muid võimalusi?

Ühiskonnas kehtivad alati mingid normid. Need normid ei pruugigi olla valed, kuid millegipärast vaadatakse altkulmu neid, kellel on julgust «normaalsest inimesest» erineda ja teha asju teisiti. Paika on pandud normaalse inimese kuvand. Kui inimene ei käitu sellele kuvandile vastavalt, oleks ta justnagu midagi valesti teinud.

Üks tänapäeva ühiskonna normidest näibki olevat see, et igaüks peab olema võimalikult normaalne. Kuid kas ongi nii tähtis tingimata ühiskonnale ootuspäraselt käituda? Sotsiaalsed normid tulevad ja lähevad. Mis mõnda aega tagasi oli ebanormaalne, on täna juba täiesti tavaline nähtus: näiteks üksikemad ja geid või streikimine ja valitsuse kritiseerimine. Pealegi pole tänapäeva normaalne inimene sugugi nii normaalne, kui näib. Inimesed on muutunud laisaks ja enesekesksemaks. Need voorused, mis vanasti hinnatud olid, on nüüd oma populaarsuse kaotanud.

Tänapäeva normaalne inimene on kahjuks enamasti igav. Seega pole mõtet taga ajada mingit ühiskondlikku heakskiitu vaid sellepärast, et olla teistega sarnane. Tuleb julgeda erineda. Isegi kui tavapärasest erinev mõtteviis ja uudsed ideed ei leia kohe heakskiitu, ei tasu sellepärast veel alla anda. Inimesed peaksid endasse rohkem uskuma ja saama iseseisvamaks, mitte sõltuma kellegi teise subjektiivsest arvamusest.

Kui inimene lõpuks hakkab tegutsema enda südamehäält kuulates, taipab ta, et tal on nüüd palju suurem valikuvabadus, kuidas oma elu elada. Teda ei sega teiste halvustamine või kartus olla tema ise. Ta teab, et tal on võimalus teha seda, mida ta ise tahab.

Tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas on see võimalus suurem kui kunagi varem. Oleks rumalus jätta see kasutamata lihtsalt kartusest, et kellelegi ei pruugi see meeldida.

Viimased paarkümmend aastat on toonud Eesti inimestele võimaluse maailmas ringi käia, ilma et selleks oleks alati isegi passi vaja. Kahjuks on tänapäeval Eestis levinud arvamus, et siin riigis on võimatu olla samal ajal oma tööga rahul ja mugavalt ära elada. Millegipärast usutakse, et kusagil mujal on kindlasti parem kui siin. Ja loomulikult minnakse siit ära sellepärast, et kõik teised ju teevad nii.

Tõsi, veel hiljuti oli Eestis olukord hoopis teine. Veel mõnikümmend aastat tagasi sai raha teenida vaid palgatöölisena töötades ning maja või auto ostmiseks tuli aastaid koonerdada või omada teatud tutvusi. Tänapäeval võib endale nii autot kui maja lubada igaüks, kes on piisavalt töökas, et tasuda pangalaenu.

Kuid võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on lisandunud veel üks oluline moodus enda jõukuse suurendamiseks: ettevõtlus. Vene ajal polnud inimestel võimalust luua oma firmat, osta endale aktsiaid või kinnisvara. Tänapäeval on see võimalus olemas, kuid seda kasutatakse liiga vähe.

Ettevõtlus riigi seisukohalt aga väga tähtis, sest see on ainus viis kodanike rikkuse suurendamiseks. Sellega kaasneb küll risk, kuid kui kõik läheb hästi, on inimesel võimalik oma jõukust tunduvalt suurendada. Kui rohkem inimesi tegeleb ettevõtlusega ning saab seeläbi rikkamaks, võib riik neilt küsida suuremaid makse, mille abil ta saaks omakorda maksta suuremat palka neile, kes töötavad riigieelarvelistel töökohtadel, nagu näiteks arstid, bussijuhid ja õpetajad.

Kuid kumb on siis lõppude lõpuks parem: minna oma õnne otsima võõrast riigist, kuhu tuleb alles sisse sulanduda, kuid kus on efektiivsemad võimalused jõukalt elamiseks, või proovida läbi lüüa siin, Eestis, kus pole nii lihtne kiiresti rikastuda, ent kus võib end vähemalt koduselt tunda?

Väär oleks siit lahkuda sellepärast, et seda teevad paljud. Kuigi võõrsil võib elu tunduda lihtsam, siis vaevalt et seal meid mingid pudrumäed ootavad. Pealegi on igal inimesel võimalus olla õnnelik seal, kus ta soovib. Sest nagu öeldakse: «Võimalus ei oota, et sa uksele koputaksid, uks tuleb maha murda.»

Enamik inimesi püüdleb materiaalselt parema elu poole ning nad tahavad oma eesmärgi saavutada kiiresti, olles selle nimel valmis mujale riiki elama minema. Kuid tegelikult on siin jõukaks saamiseks olemas samasugused võimalused kui mujal. Tuleb ainult veidi rohkem pingutada.

Alati ei pea elus valima kõige lihtsamat ja enamlevinumat teed. Ei pea tegema nii, nagu teiste arust hea on. Tuleb tegeleda sellega, mis tundub endale südamelähedane ja oluline. Kuigi pealtnäha on kõik valikud meie eest juba tehtud, ei ole see tegelikult siiski nii. Igaüks, kellel on piisavalt tarkust, langetab oma otsused ise, mitte ei ela oma elu nagu autopiloodil kõigest sellepärast, et vooluga kaasa minna ja teistega sarnaneda. Elus on lõpmata palju teid ja hea, et neile kõigile ei ole viitasid pandud.