Paneb imestama, et tõsise rünnaku alla sattunud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus on ka skandaali kolmandal nädalal sedavõrd napisõnaline. Kui Eesti vabariigi minister on tõepoolest langenud väljapressimiskampaania ohvriks, siis oleks tal kohane anda sellele oluliselt jõulisem vastulöök. Ta ütles oma esimeses Autorolloga seotud intervjuus, et tal pole olnud selle äriühingu juhtimisega mingit seost. Seejärel saime mitmest ajalehest lugeda ministri saadetud e-kirju, mis siiski seosele viitavad, ehkki ei tõenda ühemõtteliselt juhtimises osalemist. See asjaolu andis põhjust arutamaks, kas minister on valetanud.

Ka eile Postimehele kirja teel antud intervjuus ei vasta minister mitmele sisulisi asjaolusid puudutavale küsimusele, vaid rõhub pigem emotsioonidele. Näiteks ei kommenteeri ta seda, et tema isa kunagise ettevõtte varad jõudsid tema abikaasaga seotud isiku valdusesse.

Võimalik, et tsiviilvaidluse osapoolel ongi arukas hoiduda avalikest kommentaaridest, et mitte liigselt avada vastaspoolele oma argumentide sisu. Loomulikult ei ole tavaoludes ükski vaidlev osapool kohustatud ajakirjandusele selgitusi jagama.

Siin on aga mängus ametisolev minister koos oma poliitikas mõjuka abikaasaga ning esimesest päevast peale on kõigile kõrvaltvaatajatele selge, et sellel vaidlusel on ka poliitikasse ulatuv mõõde. Võiks ju eeldada, et ministri isale kuulunud ettevõtte Autorollo pankroti üksikasjade avaldamisest möödunud paari nädalaga on ta endale olulised asjaolud selgeks teinud ning ka meenutanud, milline täpselt oli tema seos selle äriühinguga.

Päev-päevalt ilmub ajalehtedesse uusi detaile Autorollo pankroti ning sellele eelnenud tehingute kohta. Enne pankrotiavalduse esitamist liikusid varad sellest äriühingust mitme tehinguga välja. Võlausaldajatel pole sealt midagi võtta, kui pankrotihaldur varasid tagasi ei võida või ei leia kohtus tõendamist pankrotikuritegu, mis annaks võimaluse pöörata nõue otsustega seotud eraisikute vastu. Oluline täiendus on mõistagi see, et võlausaldajatel pole vähimatki kasu nõuetest isikute vastu, kellel mingit vara pole. Mis on siin Autorollo võlgade praeguste omanike huvi, on ilmne. Kindlasti ei jäta nende käitumisest kõige puhtamat muljet see, et asjaosalisest ministrile pole väidetava tsiviilhagi sisu tutvustatud.

Minister ütleb, et tegu on avaliku arvamuse mõjutamise kampaaniaga, mille eesmärk on temalt raha välja pressida. Sellisele kampaaniale oleks kohane vastata tunduvalt selgemate sõnumitega, kui minister seda seni teinud on.

Vaatamata osapoolte motiividele on avalikkuse huvi selles asjas väga lihtsalt defineeritav – see on ametisoleva ministri usaldusväärsus. Mida rohkem saab teatavaks üksikasju ning mida vähem minister neid sisukalt kommenteerib, seda kiiremini usaldus sulab.