Juhan Kivirähk.

FOTO: Peeter Langovits

Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et eesti- ja venekeelse info- ja arvamusruumi tekitamiseks on vaja mitmeid meetmeid, kuid möönab, et rahvuste ümarlaud sellega ilmselt hakkama ei saa.

Kindlasti ei katnud jääkeldri-ümarlaud sugugi ära ka kogu eestikeelse ruumi arvamuste spektrit ja eks sellist lauda olegi raske leida, mille ümber absoluutselt kõik eriarvamused ära mahuksid.

Ümarlaudu tuleb kokku kutsuda ikka konkreetse sihiasetusega mingitele probleemidele lahenduse leidmiseks. Ma ei usu, et erakondade rahastamise ja valimisseaduse muutmise teemal eesti- ja venekeelsete arvamuste spektrid väga oluliselt erineda võiksid või erinema peaksid - ehkki ma möönan, et teiste rahvuste esindajaid oleks võinud jääkeldris olla küll.

Harta 12 algatajate seas Jevgeni Ossinovski ju ikkagi oli. Aga see oli alles protsessi algus ja edaspidi on kõik arvamused ja ettepanekud teretulnud.

Küll on aga arvamuste spektrid kindlasti üsna erinevad paljudel teistel teemadel, eelkõige neil, mis on rahvuslike huvidega seotud.  Seetõttu võiks ju soovitada presidendil mõni teine ümarlaud kokku kutsuda küll. Ent taoliste ümarlaudade saatuseks näib olevat nende suunamine Koostöö Kogu koordineerida  – nii nagu juhtus nüüd ka jääkeldri protsessiga.

Pikka aega tegutses presidendi-institutsiooni juures vähemusrahvuste ümarlaud, mille asemele moodustati 2010. aastal Eesti Koostöö Kogu juures tegutsev rahvuste ümarlaud.

Idee järgi võiks just see institutsioon pürgida leidma ja suurendama kokkupuutepunkte eestlaste ja teiste Eestis elavate rahvuste vahel ühiste oluliste probleemide mõistmiseks ja lahendamiseks. Ometi ei ole pärast  loomist selle ümarlaua tegevusest laiemas avalikkuses enam eriti palju kuulda, välja arvatud üks üsna üldsõnaline pöördumine erakondade poole enne 2011. aasta riigikogu valimisi.

Ehkki algse idee kohaselt pidi see ümarlaud määratlema igal aastal ühe fookusteema, millele keskendutakse, ning selle tulemusel pidi sündima avalik aruanne, koos ettepanekute ja soovitustega presidendile ning asjaomastele seadusandliku ja täitevvõimu institutsioonidele.

Sotsioloogid ja kommunikatsiooniuurijad on juba aastaid (kui mitte aastakümneid) viidanud sellele, et eesti- ja venekeelne info- ja arvamusruum eksisteerivad eraldi ega puutu omavahel eriti kokku. Nii nagu suurem osa venekeelsest kogukonnast ilmselt ei tea, kes on Rein Raud, Silver Meikar, Allar Jõks või Iivi Anna Masso, nii ei tea eestikeelne publik Hanon Barabanerit, Jevgeni Golikovi, Vitali Belobrovtsevit, Andrei Lobovit, Sergei Seredenkot, Aleksei Semjonovit - ega paljusid teisi venekeelseid arvamusliidreid.

Ühise meediaruumi tekitamiseks on loomulikult vaja  palju organisatsioonilisi ja institutsionaalseid meetmeid, kuid väga oluline oleks eesti- ja venekeelsete arvamusliidrite omavahelise arutelukeskkonna loomine, mille viljad loodetavasti jõuaksid ka erikeelsetesse arvamusruumidesse.

Praegune rahvuste ümarlaud seda eesmärki ilmselgelt täita ei suuda.

Postimehe arvamusportaal küsib täna arvamusi, kes võiksid olla need venekeelseid arvamusliidreid, kes suudaksid tasakaalukalt argumenteerida ning keda oleks valmis aktsepteerima nii venekeelne kui eestikeelne kogukond.