/nginx/o/2009/04/14/163430t1h2fa6.jpg)
Riigieelarve kulude ja tulude tasakaalustamiseks lahenduste otsimine oleks tükkis teine, kui liitumine kogumispensioni teise sambaga oleks Eestis toimunud teisiti. Paljud riigid ehitasid teise pensionisamba üles nii, et valikuvabadust ei antudki ja sissemaksed teise sambasse tehakse kohustuslikus korras. Inimese enda panust ei küsita, sotsiaalmaksust kantakse kindel osa kogumispensionisse.
Meie siin tegime teisiti. Valdavalt ühineti teise sambaga vabatahtlikult ja riigi pakutud kokkuleppe alusel. Seejuures oli liitujaid üle kahe korra rohkem, kui algatajad lootsid.
Tuletan meelde, et kogu reformi eesmärk on tagada tulevasele pensionärile samasugune elatustase, nagu on pensionäridel praegu võrreldes töötava inimesega. Seda hoolimata sellest, et tööealiste inimeste osakaal, kelle eest tasutud sotsiaalmaksu arvelt riik pensione maksab, väheneb jätkuvalt.
Kui otse küsida – kas Eesti võimalikult varasem üleminek eurole on kogumispensionäridele kasulik –, tuleb selgelt vastata, et on. Mida rutem majandus tõusule pöörab, seda kasulikum kogujale. Kui sama siiralt küsida – kas riigipoolse panuse peatamine teise sambasse vähendab usaldust riigi vastu –, siis tuleb samamoodi tunnistada, et teeb seda.
Teadjamehed rahanduses väidavad, et see ohver majanduse pööramiseks tõusule on halb, kuid vajalik. Sama kõrgel tasemel õpetatud mehed poliitikas on jälle veendunud, et seda ei tohiks kindlasti teha.
Valijate poolt näib peale jäävat seisukoht, et loobumised, mida tehakse kogumispensioni asjus, on vastuvõetavamad kui näiteks praegu palga vähendamine. Inimlik ja arusaadav, kui eelkõige homsele mõelda. 20–40 aastat ette mõtlevad ja kogumispensioniga teadlikumalt liitunud inimesed on aga riigi sissemakse peatamise üle õigustatult pahased.
Praktikuna ja poliitilises supis igapäevaselt keedetuna lisan veel ühe argumendi. Tühipaljas sissemaksete peatamine teise sambasse on ohtlik seetõttu, et kuigi see otsus langetati praegu suurema rahandusliku stabiilsuse saavutamiseks, suureneb sellega ka tõenäosus, et säärast otsust võidakse langetada tulevikus veel mitu korda. Mingites muudes, sama praktilistes, kohest populaarsust või homset hüve lubavates huvides. Seda isegi siis, kui majandus tõuseb.
Sissemaksed teise sambasse ei suuda kunagi võistelda valijate poolehoiu noolimise nimel «nüüd ja kohe» tehtavate kulutustega. Sellega oleks aga pensionireformil kriips peal.
Majandusteadlased on peatamises näinud ajutist lahendust. Nõus, aga kuidas luua kindlust, et ajutine meede ei muutu alaliseks?
Lihtsaid lahendusi valitsuse käes ei olegi. Sellisena on käsitletav ka sissemaksete peatamine kogumispensioni teise sambasse. Seejuures peavad olema võimalikult väikesed nii kogumispensionäri kaotused kui poliitilised riskid, et päeval x tuleb kellelegi pähe mõte kogu pensioni teine sammas maha kanda.
Üleeilse sammuga riik sisuliselt tunnistab, et praegustes majandusoludes ei suuda ta teise samba kogumispensionis oma osa kanda ning peatab ajutiselt sissemaksed.
Lähtutakse samast meelsusest, millest lähtuti teise samba loomisel, ja teine lepingupool (koguja) saab võimaluse otsustada, mida tema nüüd teeb.
Sissemaksed taastuvad hiljemalt 1. jaanuaril 2011 ehk sama valitsusliidu või vähemalt sama riigikogu koosseisu ajal. Neile kogujatele, kes otsustavad riigi külmutamisotsusele vaatamata omapoolset panustamist jätkata, maksab riik oma osa aastatel 2014–2017.
Sissemaksete peatamise ja taastamise aastatel pensioniikka jõudnutel jääb võimalus soovi korral jätkata omapoolseid kahe protsendi suuruseid sissemakseid kehtiva korra alusel.
Riigiga koos sissemaksed peatanutele jääb aastatel 2014–2017 võimalus oma panust koos riigiga suurendada.
Riigipoolsete sissemaksete taastamine toimub sujuvalt ja on jõukohane kohustus. Vastasel korral säiliks oht, et need ei taastugi. Eriti oluline on rõhutada, et ükskõik kui suur osa praegustest pensionikogujatest jätkab vabatahtlikult maksete tegemist järgmisel aastal, nende sissemaksed tagavad selle, et riik ja järgmine valitsus ei saa seadusega võetud kohustuste täitmisest loobuda. Seda oleks siis poliitiliselt üsna keeruline teha.
Koguja võimalused ei tohi olla ka üleliia keerulised. Esimene võimalus on mitte midagi teha ehk teha maksepaus koos riigiga.
Teine võimalus on tänavu 1. novembriks otsustada, et koguja ise soovib makseid jätkata. Riigi boonuspanus kuue protsendi suuruses laekub pensionikontole sellisel juhul aastatel 2014–2017. 1951. aastal ja varem sündinutel jääb samaks ajaks võimalus otsustada, kas soovitakse kehtiva korra alusel makseid jätkata. Kogumisperiood on neil inimestel niigi lühem ja maksete peatamise mõju tulevasele pensioni suurusele suurem.
Vahepeal maksed peatanud inimesed saavad olude paranedes kuni 1. novembrini 2013 otsustada suurema mõlemapoolse panustamise kasuks. Seejuures panustaks see koguja ise kolm protsenti ja riik kuus protsenti.
Kõigile, kes loevad praegu oma seniseid pensionisääste ebaõnnestunuks, soovitan kaaluda pensionifondi vahetamist. Teisest pensionisambast pole võimalik lahkuda, kuid viletsaid investeerimistulemusi näidanud fondist on, valida tuleb edukam fond.
Ei maksa pahandada, et teisest pensionisambast lahkuda ei saa. See keeld on reeglina pensionisüsteemidesse sisse kirjutatud just selleks, et inimesed majanduslanguste ajal, kui nende pensioniosakute väärtus on kõige väiksem, iseendale pikas perspektiivis kahjulikke otsuseid ei teeks. Siis oleksite 10–20 aasta pärast pensionile minnes veel pahasemad, et teil pensionisambast lahkuda lubati, sest teie pension on palju pisem kui kannatlikuma meelega kolleegil.