R, 20.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Raivo Vetik: Eesti demokraatia Achilleuse kand

Raivo Vetik: Eesti demokraatia Achilleuse kand
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raivo Vetik
Raivo Vetik Foto: Peeter Langovits

TÜ poliitikaprofessor Raivo Vetik kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kuni me ei ole valmis rääkima asjadest, millest eestivenelased kõige rohkem rääkida tahaksid, pole mõtet neid ka kaasata ümarlauda.

Kas president peaks hartajärgsesse ümarlaua protsessi kaasama ka eestivenelasi? Kuni me ei ole valmis rääkima asjadest, millest nemad kõige rohkem rääkida tahaksid, pole sellel mõtet.

Kasutades Bourdieu arutlusloogikat võiks Eesti poliitikavälja jaotada neljaks: domineeriv etniline grupp jaguneb radikaalsemaks ja mõõdukamaks osaks, domineeritav grupp aga n-ö «integreerituteks» ja «mitteintegreerituteks».

Küsimus, kas president oleks pidanud harta ümarlauale kutsuma ka venekeelseid inimesi, on seega küsimus sellest, kumma grupi esindajad tulnuks kaasata?

Kiirpilk eestivenelaste sisediskussiooni harta üle näitab, et n-ö «mitteintegreerunute» hääled domineerivad mäekõrguselt. Näiteks Margarita Kornõsheva sõnul ei ole hartal eestivenelaste jaoks üldse mingit mõtet, see on nagu «naljakas SOS surnud merel» (Delfi, 14.11). Olesja Lagashina aga küsib: kui eesti intelligentsi ei huvita venekeelse kooli saatus, siis miks peaks venelasi huvitama nende protestid valitsuse vastu (DzD, 14.11)?

Üksikute erandite kõrval (Metlev, PM, 4. 12) võib seega öelda, et suur enamus eestivenelasi on harta protsessi suhtes pehmelt öeldes külmad. Nende peamised mured puudutavad mitte harta päevakorda, vaid pigem eestivenelaste kui sotsiaalse grupi kohta Eesti ühiskonnas.

Jääkeldrisse kutsutud hartalaste vastused Den za Dnjom ajakirjaniku küsimustele seoses eestivenelaste puudumisega ümarlaualt või vene kooli kaitsvate aktivistide survestamisega võimude poolt kinnitavad, et isegi vabamõtlejatest intellektuaalid ei ole tõepoolest valmis nendel teemadel sisuliselt rääkima. Tüüpilised vastused taandusid lausetele, et «ei ole mõtet jaotada kodanikuühiskonda rahvustunnuse alusel, sest demokraatia on meil üks» ning «kui aktivistide tegevus ei ole vastuolus põhiseadusega, siis seda ka ei piirata» (DZD, 14.11).

Kui isegi domineeriva grupi mõõdukam osa ei taha domineeritava grupi enamust esindavate inimestega nende muredest rääkida, siis on tõenäone, et domineeriva grupi radikaalsemale osale ei tule nende ümarlauale kutsumise mõte isegi pähe.

Parteide rahastamise läbipaistmatus ja poliitikute üleolev suhtumine ühiskonda on väga olulised presidendi ümarlaua arutlusteemad. Aga Eesti demokraatia Achilleuse kand ei ole seal.


Postimehe arvamusportaal küsib täna arvamusi, kes võiksid olla need venekeelseid arvamusliidreid, kes suudaksid tasakaalukalt argumenteerida ning keda oleks valmis aktsepteerima nii venekeelne kui eestikeelne kogukond.

Märksõnad
Tagasi üles